Kassari-Heltermaa

Valges on näha, kuhu kiigeplatsil kõik hagu peidetud oli, ja puude vahel paistab veel poolikuid ahjusid. Kolime päikese kätte kiigele. On vaja teha raskeid otsuseid, kas minna läbi mere või ringiga mööda teed. Vesi on ilmselt külm, aga päike paistab. Ei ole teada, mida teeb külmas vees sulberdamine meie kummagi jalgadega.
Pärast kohukest Kassari poe ees läheme muuseumi juures lahku: Kalle oma jalgade huvides teed mööda ja mina jalgade huvidega vastuolus merre. Kohe lähimas teeristis on hämming, mistõttu hangin omale ka lennurežiimis tiksuva rajakaardi.
Murune tee viib põõsaste ja majade vahelt läbi kabelini. Kabeli juures askeldavad kaks prouat, seavad kabelit suveks valmis. Sisse võib muidugi vaadata, üldse on uks alati lahti. See on osa saarekommetest, sest mandril on tee jumala juurde pigem kindlalt taba taga. Sees on jahe ja vaikne.
Surnuaia nurga juures keerab rada lahe äärde ja kulgeb edasi pikalt üle tulise välja. Orientiiriks metsatukk. Mõõdan pilguga igat üle vee paistvat punkti, mis on kõik pagana kaugel. Kui leian vee piirile pikali heitnud rajamärgi, on vastaskallas seniste mõõtmistulemustega võrreldes rõõmustavalt lähedal. Püüan posti jalgele tõsta, aga see on liiga tihkelt muda täis.
Jope selga, müts pähe, pikad sooja pesu püksid alt ära, matkapükste sääred üles käärida, saapad koti külge siduda, sussid jalga, Kallele sõnum saata, matkakepp kätte, pilt teha. Rätik on juba varem kergelt kättesaadavasse kohta pakitud. Vesi polegi väga külm. Esimesel sajakonnal meetril on vesi mudase liiva kühmudeks kuhjanud, mille vahel on põhjatuna tunduvad augud. Kepiga katsudes on põhi tegelikult olemas. Siksakitan aukude vahel, siis see jama lõpeb ja vesi alaneb umbes labajalga katvaks. Keset teed pikutav silt õnnestub õigeks keerata ja endale seejuures näppu lõigata. Päike sillerdab tillukestel lainetel ja tuul on vett kõvasti vähemaks puhunud. Terve viimane kolmandik, kus põhjal paisvate kirjade järgi käib vesi, on lihtsalt mudane. Jõuan murumättani ja installeerin kõik asjad endisesse korda. Kõige rohkem läheb aega liiva eemaldamisega. Sussid on korralikud mudakäkid, aga need tuleb siiski pagasisse võtta. Päikese käes on päris soe, aga peab hoolega peale passima, et tuul midagi ära ei viiks.

Veel pikk lõik lirtsuvat maastikku. Saapad peavad vee ilusti väljas. Leian kaks murtud suunaviita. Rajameister on püüdnud matkajat üksikutele kõrgematele ribadele suunata.
Pärast lirtsmaastikku on pikk sirge kevadiselt õhulise metsa vahel. Kaugel eemal jääb mind vahtima valge tagumikuga loom. Liiga suur, et olla kits. Järelikult punahirv. Kalle paar päeva tagasi nägi ka kahte. Vähemalt meeldib meile mõelda, et nägi.
Mõned motivatsioonisirged ja veel metsa enne Suuremõisat. Ühest kraavist kostab valju plädistamist ja lähemale hiilides näen kaht hullavat sinikaelparti. Vat siis, millega pardid tegelevad, kui nad arvavad, et inimesed ei näe.
Suuremõisa pargis on kalamehed ja mõisa ees murul Kalle. Toast kohvi ei saa, aga saab vett. Kohvi keedame siis ise.
Natuke metsa ja rohkem asfalti enne Sarve auringi. Esimese poole ringist katab ebamugav kruus, mis lõpeb Naistlaiu sadama juures. Kolm aastat tagasi värskelt taastatud loopealne, mis tookord õnnetu ja kakutud välja nägi, on omandanud 1920–30ndate fotodelt tuttava välimuse. Taganttuul asendub vastutuulega.
Saan lõpuks aru, miks matkatee ametlik lõpp-punkt on Sarve, kuigi pea kõik matkajad ilmselt Heltermaal lõpetavad ja rada ka sinnani tähistatud on. Suunaviidad Heltermaa-Heltermaa ei oleks väga informatiivsed.
Rajalõpuselfi ja mangosöömine Sarves, siis veel viimased kilomeetrid mööda tuulist ja kiviklibust randa Heltermaa suunas, kus meid hotellitoas ootavad kaks lahkelt personalilt tellitud õlut. Viimased meetrid hotellini tuleb ennast läbi tuule pressida maaga 45-kraadise nurga all.
Olles jõudnud tagasi Heltermaale, oleme tõestanud, et Hiiumaa on ümmargune.
Hotellitoas vabanen viimastel päevadel raja äärest korjatud sodist ja konidest (vast läheb vaja. Näh, äi läind vaja). Kannad ja puusad hakkavad intensiivselt valutama. Kokkuvõtte tegemise aeg.
Käidud 34,4 km.