Kitsikusest hoolimata oli hea jälle toas magada.
Hommikuste askelduste hulka kuulub tavapäraselt
vee villimine. Nii joogipudelitesse kui ka villidest välja. Kõik ägeda kõnnikibeluse
tagajärg.
Pühin suurema saasta kokku, onn tundub ebameeldivalt tolmune. On vist siginenud hulk inimesi, kes onne enda järelt ei kasi. Ühisvara tragöödia. Ongi väga abstraktne kujutada ette, et järgmine saabuja võib olla külmunud, märg ja näljane ning siis on suur asi, kui ei pea algatuseks sodi jalaga eemale lükkama. Ja see järgmine saabuja võid olla sina ise.
Raja ääres laulavad metsvindid duetti. Või on see pigem duell, ristatud pirrutikkudega. Imetleme peenikeste sirgete mändide vahel leiduvaid üksikuid jändrikke. Nemad olid esimesed luiteasukad ja said lagedal kasvada. Suurte vanade puude all on ka kõige tihedam põdrasambliku kontsentratsioon, nagu lumi oleks maas. Meri on kogu aeg kusagil lähedal, suvel on see ilmselt väga mõnus. Praegu on lagedamates lõikudes tunda vee kohalt tulevat jäist hingust. Metsa vahel see-eest on mõnus ja soe, müts ja kindad ei ole enam üldse loogilised.
Esimene peatus Hirmustel, kus kemmerg on korralikult kinni naelutatud ja tugev tuul lained vahule ajanud. Järgmine istung Ristna tuletorni all. Torn ise avaneb alles mais, muidugi. Umbes üheksa kilomeetrit on veel jäänud, õigupoolest peaksime nüüd pimedat ootama ja pealambid valmis panema.
Keerame poolsaarele teise külje. Seal on vähem tuult ja täiesti lage paradiisirand, kuigi Kalle on mulle lubanud telklaagrit ja kohvi. On ainult vann. Tühi. Kivid peegelduvad ilusti vees ja valgus on sulnis. Paistab, et hiidlased on kõvad kiikujad. Noortes kuuskedes sebib pisike lind, väga keeruline teda binoklisse püüda. Kui see lõpuks õnnestub, siis ongi pöialpoiss! Väga lahe, ma pole teda silmast silma kunagi näinud, ainult kuulnud.
Kalana kohvik on mõistagi ka kinni. Istume teeservas, vaatame tuules hoolsalt riisuvat inimest ja sööme pähkleid. Kalanas on tuult. Millegipärast on mõlema matkaja mõtted üksteisest sõltumatult liikunud matkaautole.
Uus mets ja uued jändrikud, enne kui laekume Ristna külastuskeskuse õuele. Maja küljes on tõesti kraan, mistõttu keedame nii suppi kui ka kohvi ja manustame need maja taga laua ääres. Päris külalislahke kant. Joogi- ja laagripaigavee võtame kaasa.
Kaleste telkimisalale on veel neli kilomeetrit samblikurohket metsa. Kalle ülesandeks on leida kepp. Matkakepi asemele, millest kaks kolmandikku kusagil enne Hirmustet pagasi küljest pudenes ja nüüd prügina metsaalust risustab. Sobivaid roikaid leidub. Puu külge on poodud saabas.
Kalestel jõuame veel laskuvat päikest pildistama, siis lebotame veel telgis, enne kui õhtusöögi ette võtame. Ka siin on palju tähti.
Käidud umbes 24 km.
Pühin suurema saasta kokku, onn tundub ebameeldivalt tolmune. On vist siginenud hulk inimesi, kes onne enda järelt ei kasi. Ühisvara tragöödia. Ongi väga abstraktne kujutada ette, et järgmine saabuja võib olla külmunud, märg ja näljane ning siis on suur asi, kui ei pea algatuseks sodi jalaga eemale lükkama. Ja see järgmine saabuja võid olla sina ise.
Raja ääres laulavad metsvindid duetti. Või on see pigem duell, ristatud pirrutikkudega. Imetleme peenikeste sirgete mändide vahel leiduvaid üksikuid jändrikke. Nemad olid esimesed luiteasukad ja said lagedal kasvada. Suurte vanade puude all on ka kõige tihedam põdrasambliku kontsentratsioon, nagu lumi oleks maas. Meri on kogu aeg kusagil lähedal, suvel on see ilmselt väga mõnus. Praegu on lagedamates lõikudes tunda vee kohalt tulevat jäist hingust. Metsa vahel see-eest on mõnus ja soe, müts ja kindad ei ole enam üldse loogilised.
Esimene peatus Hirmustel, kus kemmerg on korralikult kinni naelutatud ja tugev tuul lained vahule ajanud. Järgmine istung Ristna tuletorni all. Torn ise avaneb alles mais, muidugi. Umbes üheksa kilomeetrit on veel jäänud, õigupoolest peaksime nüüd pimedat ootama ja pealambid valmis panema.
Keerame poolsaarele teise külje. Seal on vähem tuult ja täiesti lage paradiisirand, kuigi Kalle on mulle lubanud telklaagrit ja kohvi. On ainult vann. Tühi. Kivid peegelduvad ilusti vees ja valgus on sulnis. Paistab, et hiidlased on kõvad kiikujad. Noortes kuuskedes sebib pisike lind, väga keeruline teda binoklisse püüda. Kui see lõpuks õnnestub, siis ongi pöialpoiss! Väga lahe, ma pole teda silmast silma kunagi näinud, ainult kuulnud.
Kalana kohvik on mõistagi ka kinni. Istume teeservas, vaatame tuules hoolsalt riisuvat inimest ja sööme pähkleid. Kalanas on tuult. Millegipärast on mõlema matkaja mõtted üksteisest sõltumatult liikunud matkaautole.
Uus mets ja uued jändrikud, enne kui laekume Ristna külastuskeskuse õuele. Maja küljes on tõesti kraan, mistõttu keedame nii suppi kui ka kohvi ja manustame need maja taga laua ääres. Päris külalislahke kant. Joogi- ja laagripaigavee võtame kaasa.
Kaleste telkimisalale on veel neli kilomeetrit samblikurohket metsa. Kalle ülesandeks on leida kepp. Matkakepi asemele, millest kaks kolmandikku kusagil enne Hirmustet pagasi küljest pudenes ja nüüd prügina metsaalust risustab. Sobivaid roikaid leidub. Puu külge on poodud saabas.
Kalestel jõuame veel laskuvat päikest pildistama, siis lebotame veel telgis, enne kui õhtusöögi ette võtame. Ka siin on palju tähti.
Käidud umbes 24 km.
Lisa kommentaar