Alguses on segadus rajaga, aga rada lähebki läbi lõkkekoha.
Terve päev on mõnusad metsateed ja rajad,
asfalti näeb ainult teeületuse ajal. Lisaks on tegemist raskekujulise
sinililleuputusega. Matkaja peab tippima ettevaatlikult ümber õite. Mets on eriilmeline,
kord kuiv, kord märg, kord kadunud. Pinnavorme on rohkelt. Üks neist on ka
Hiiumaa kõige kõrgem punkt Tornimägi. Torn on Kõpu tuletorn. Muidugi kinni, aga
kohvikust lehvitatakse meile rõõmsalt. Ka kohvik on kinni. Kõpu rahvamaja küljes on kraan, aga me ei
kontrollinud, kas sealt vett tuleb.
Kohtame nastikut. Moodustab korraks lõpmatuse märgi, vehib musta kaheharulise keelega ja kaob samblasse. Väga erinev käitumine võrreldes rästikuga, kes jäi meile järele susisema, kuniks silmapiiri taha kadusime, ja vaskussiga, kes teeskles surnut. Kolm roomajat ühel matkal, pole paha.
Rajale langenud puu alt läbi ronides leian jänesekapsast. Väga hea, aitab skorbuudi vastu.
Pausid peame samblas. Näiteks kassitoidupausi, mis saab nime kassitoidupurki meenutava pasteeditopsiku järgi. Suvel ei kannataks sellist kraami kaasas vedada, ilma et see pagasis hapuks läheks. Pauside üks mõnusamaid hetki on võtta jalanõu ära ja tallaalust mudida. Ühe sellise pausi ajal algab ka seminar, milles osalemiseks ma ometi valmistusin, säästes telefoni akut ja varudes kaasa kõrvaklapid. Meelde tuleb see mulle alles kaks tundi hiljem. Piinlik lugu.
Ajutine maantee lähedalolu annab endast märku kummalise müraga, mida aju püüab kuidagi metsaga sobitada. Maavärin? Rong? Sõda? Aa. Laulukoori lisanduvad laulurästas ja puukoristaja.
Vanajõge vaatame esmalt ülalt, siis alt. Orust põgeneb kits, jääb siis üleval oru serval enne minema jooksmist veel seisma ja vaatama, kas need tõesti oleme meie. Me vaatame, et on küll kits. Rada mööda edasi minnes leiame üles kemmergu, mis on hoolsalt ära peidetud. Kah võimalust asutust puhtana hoida, kui pole parasjagu mahti ust kinni naelutada.
Poolteist kilomeetrit enne Leemeti metsamaja hargneme, Kalle otse mööda asfalti sauna kütte panema ja mina mööda rada metsaalust inspekteerima. On mätastega lompe ja päikeseloojangu juures kiri „päikeseloojang“. Üksikud vanad kasetüved seisavad mändide vahel nagu eelajaloolised loomad ja tähistavad suktsessiooni.
Oleme omale rentinud Leemeti metsamaja, sest viis päeva pesemata olnud matkaja võib haisema minna. Pole väga suur priiskamine kui arvestada, et kogu senine RMK teenus on tasuta kätte tulnud. Saunas näitab termomeeter küll ainult 50 kraadi, aga meie nullilähedaste temperatuuridega harjunud ihuliikmed hindavad selle täiesti piisavaks. Kallele on kasvanud kvantvuntsid.
Käidud ca 30 km.
Kohtame nastikut. Moodustab korraks lõpmatuse märgi, vehib musta kaheharulise keelega ja kaob samblasse. Väga erinev käitumine võrreldes rästikuga, kes jäi meile järele susisema, kuniks silmapiiri taha kadusime, ja vaskussiga, kes teeskles surnut. Kolm roomajat ühel matkal, pole paha.
Rajale langenud puu alt läbi ronides leian jänesekapsast. Väga hea, aitab skorbuudi vastu.
Pausid peame samblas. Näiteks kassitoidupausi, mis saab nime kassitoidupurki meenutava pasteeditopsiku järgi. Suvel ei kannataks sellist kraami kaasas vedada, ilma et see pagasis hapuks läheks. Pauside üks mõnusamaid hetki on võtta jalanõu ära ja tallaalust mudida. Ühe sellise pausi ajal algab ka seminar, milles osalemiseks ma ometi valmistusin, säästes telefoni akut ja varudes kaasa kõrvaklapid. Meelde tuleb see mulle alles kaks tundi hiljem. Piinlik lugu.
Ajutine maantee lähedalolu annab endast märku kummalise müraga, mida aju püüab kuidagi metsaga sobitada. Maavärin? Rong? Sõda? Aa. Laulukoori lisanduvad laulurästas ja puukoristaja.
Vanajõge vaatame esmalt ülalt, siis alt. Orust põgeneb kits, jääb siis üleval oru serval enne minema jooksmist veel seisma ja vaatama, kas need tõesti oleme meie. Me vaatame, et on küll kits. Rada mööda edasi minnes leiame üles kemmergu, mis on hoolsalt ära peidetud. Kah võimalust asutust puhtana hoida, kui pole parasjagu mahti ust kinni naelutada.
Poolteist kilomeetrit enne Leemeti metsamaja hargneme, Kalle otse mööda asfalti sauna kütte panema ja mina mööda rada metsaalust inspekteerima. On mätastega lompe ja päikeseloojangu juures kiri „päikeseloojang“. Üksikud vanad kasetüved seisavad mändide vahel nagu eelajaloolised loomad ja tähistavad suktsessiooni.
Oleme omale rentinud Leemeti metsamaja, sest viis päeva pesemata olnud matkaja võib haisema minna. Pole väga suur priiskamine kui arvestada, et kogu senine RMK teenus on tasuta kätte tulnud. Saunas näitab termomeeter küll ainult 50 kraadi, aga meie nullilähedaste temperatuuridega harjunud ihuliikmed hindavad selle täiesti piisavaks. Kallele on kasvanud kvantvuntsid.
Käidud ca 30 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar