Hommik võtab pikalt hoogu.
Meri on sile, päikese ees pilvetriibud. Pudrusse
on tähelepanu hajumise momendil maandunud satikas. Meil on kodutööna kohustus vaadelda
selgrootuid, aga vaevalt toidu sisse lõpnud ämblikulaadne arvesse läheb.
Enese liikuma saamine on veidi vaevaline, mõistatame, kas taolisest olukorrast on saatesari „Kaks kanget“ saanud oma pealkirja. Näinud me seda ju kumbki ei ole.
Rada vonkleb piki randa metsaservas, üle küngaste, nii inimtekkeliste kui ka looduslike. Taustaks mets- ja rohevindid. Mets peidab endas korralikus koguses militaarprügi.
Tahkuna torni juures pingil peame piknikku ja õlitame leiba. Torn ise avaneb alles mais muidugi. Ka pingil on mõnus ja soe ja internetti.
Rada jätkub metsaservas. Põhjatihane on üks loogiline lind, keda kohata Põhja-Hiiumaal. Sekka lööb salutihane. Metsa on peidetud jändrikke mände, lompe ja lumelaike. Tuleb olla tänulik metsade röövmajandamise keskusele, et mõned metsajupid on veel majandamata.
Asfaldijupil sõidab mööda hiidlane, kelle möödumise järel heljub maantee ääres tükk aega lõhnakuuse hõngu.
Paus Ränkaja lõkkekohas. See on kena koht metsa sees. Lombiga. Tõenäoliselt kõlbab lomp suure hädaga juua. Veel on vaja minna 19 km, kell on juba viis. Meil on ambitsioon jõuda Kapasto metsaonni ja selle juures püsimiseks pole vett kaasa varutud. Enne peaks olema Nuutri jõgi ja metsaonni õuel kaev, mille vesi küll juua ei kõlbavat, sest sellesse olla kunagi koolnud hiir.
Edasi on kiduram mets, läheneme soode piirkonnale. Rada sirgeldab läbi Määvli soo. Selja taga loojub päike lillades ja oranžides toonides. Vaatepilt võistleb jalge ette vaatamisega. Hämaras ei saa enam täpselt aru, kus on mätas, kus lomp. Ajame kogemata täitsa raja kõrvalt lendu kaks sookurge, kes valju kluugutamise saatel rahulikumat kohta otsima suunduvad.
Enne päris pimedat jõuame veel näha Kaibaldi liivikut, mille vaatamise pärast juba tasub Tõrvanina-Kapasto lõik pooleks teha. Tee liiviku lähistel on neetud motosportlased pehmeks sõitnud. Hiljem on metsa peidetud muljetavaldavaid lageraielanke.
Kui on täitsa pime, on meil veel seitse kilomeetrit minna. Tallad on juba väga valusad. Leiame Nuutri jõe. Tikutaja tikutab ühelt ja teiselt pool, kui ma püüan pealambi valgel võimalikult vähese orgaanikaga vett ammutada ja imestan, mis ragin see võsas käib ja kuhu Kalle kadus. Hiljem selgub, et Kalle oli raginaga seotud, asjaoludel, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu. Pea kohal on korralik kogus tähti.
Kapasto metsaonni juurde tundub olevat ehitatud maantee. Pimedas vähemalt näeb see niimoodi välja. Enne lõppes mudane rada õuemurusse. Läidame kamina, teeme kiiresti süüa. Iga liigutus on paras piin.
Kokku täna 38 (või 41) km.
Enese liikuma saamine on veidi vaevaline, mõistatame, kas taolisest olukorrast on saatesari „Kaks kanget“ saanud oma pealkirja. Näinud me seda ju kumbki ei ole.
Rada vonkleb piki randa metsaservas, üle küngaste, nii inimtekkeliste kui ka looduslike. Taustaks mets- ja rohevindid. Mets peidab endas korralikus koguses militaarprügi.
Tahkuna torni juures pingil peame piknikku ja õlitame leiba. Torn ise avaneb alles mais muidugi. Ka pingil on mõnus ja soe ja internetti.
Rada jätkub metsaservas. Põhjatihane on üks loogiline lind, keda kohata Põhja-Hiiumaal. Sekka lööb salutihane. Metsa on peidetud jändrikke mände, lompe ja lumelaike. Tuleb olla tänulik metsade röövmajandamise keskusele, et mõned metsajupid on veel majandamata.
Asfaldijupil sõidab mööda hiidlane, kelle möödumise järel heljub maantee ääres tükk aega lõhnakuuse hõngu.
Paus Ränkaja lõkkekohas. See on kena koht metsa sees. Lombiga. Tõenäoliselt kõlbab lomp suure hädaga juua. Veel on vaja minna 19 km, kell on juba viis. Meil on ambitsioon jõuda Kapasto metsaonni ja selle juures püsimiseks pole vett kaasa varutud. Enne peaks olema Nuutri jõgi ja metsaonni õuel kaev, mille vesi küll juua ei kõlbavat, sest sellesse olla kunagi koolnud hiir.
Edasi on kiduram mets, läheneme soode piirkonnale. Rada sirgeldab läbi Määvli soo. Selja taga loojub päike lillades ja oranžides toonides. Vaatepilt võistleb jalge ette vaatamisega. Hämaras ei saa enam täpselt aru, kus on mätas, kus lomp. Ajame kogemata täitsa raja kõrvalt lendu kaks sookurge, kes valju kluugutamise saatel rahulikumat kohta otsima suunduvad.
Enne päris pimedat jõuame veel näha Kaibaldi liivikut, mille vaatamise pärast juba tasub Tõrvanina-Kapasto lõik pooleks teha. Tee liiviku lähistel on neetud motosportlased pehmeks sõitnud. Hiljem on metsa peidetud muljetavaldavaid lageraielanke.
Kui on täitsa pime, on meil veel seitse kilomeetrit minna. Tallad on juba väga valusad. Leiame Nuutri jõe. Tikutaja tikutab ühelt ja teiselt pool, kui ma püüan pealambi valgel võimalikult vähese orgaanikaga vett ammutada ja imestan, mis ragin see võsas käib ja kuhu Kalle kadus. Hiljem selgub, et Kalle oli raginaga seotud, asjaoludel, millel ma siinkohal pikemalt ei peatu. Pea kohal on korralik kogus tähti.
Kapasto metsaonni juurde tundub olevat ehitatud maantee. Pimedas vähemalt näeb see niimoodi välja. Enne lõppes mudane rada õuemurusse. Läidame kamina, teeme kiiresti süüa. Iga liigutus on paras piin.
Kokku täna 38 (või 41) km.
Lisa kommentaar