Öösel kräuksuvad mingid tüübid mitmel häälel,
aga ma ei saa aru, kas need on pardid, varesed, kajakad või konnad.
Ei ole nagu kellegi moodi. Metstilder lendab
paar korda prääksudes ja vilistades mööda. Kuu paistab otse telki. Tuult ei
ole. Hommikupoole võtavad laulujärje üles kajakad ja vindid. Tuleb auto, paat
lastakse kolinal vette. Külm väga polegi, aga pidevalt toimub midagi.
Kella kaheksa ajal on meri peegelsile. Luiged peegelduvad veepinnal.
Liikuma saame tund aega hiljem kui eile, 10:08. Lõokesed on juba kohad sisse võtnud. Me ei näe head põhjust, et vantsida tükk maad mööda asfalti tagasi, et siis mööda asfalti jätkata. Selle asemel läheme umbes mööda seda rada, kust ma rattaga Kärdla poolt tulin. Ragistame veidi võsas, leiame raja liini all, veendume, et see ei lähe päris õiges suunas, ületame lombi ja leiame etema raja. Üle oja on tehtud purre. Viimase maja hoovis keerutab tuulispask mulluseid lehti sambaks ja kusagilt kostab valju kurekisa. Jõuame asfaldi ja rajani Kukka allikasoo juures. See on Eesti suurim allikasoo. Kalle jääb varbaid plaasterdama, ma püüan allikasood pildile püüda. Varbad saan vette, aga sooni päris ei ulatu. Vahepeal on rähn Kalle tähelepanu kõrvale juhtinud ja keegi teine lind talle kotile sittunud.
Taas asfalt. Tee kõrvale on kive külvatud. Olevat olnud alguses üks hiiglama pirakas kivi. Mõne aja pärast lahkneb joon kaardil märkidest puudel. Märgid jätkavad asfalti pidi. Alternatiiv on metsatee. Võtame selle. Erinevus on ilmselt tingitud jupist erateest. Tee on igatahes tore, era või mitte.
Tiir ümber lennuvälja, siis Kärdla. Kohvik, mida mäletan eelmisest korrast, on pühapäeviti kinni. Poepaus. Süüa saab Ambrosia-nimelisest Kreeka kohvikust. Seinal rippuvas kastis maigutab suud Aaro Toomela. Võime jälgida, kuidas venelastest külastajad kreeklasest kohvikupidajaga koos eesti keelt pursivad. Kreeklane on imporditud Pelioni poolsaarelt. Endine õpetaja. Mul on parasjagu pooleli kreeka keele sõnade piiksutamine ja Kallel kotis Kreeka kirjandus. Kreeka on teema.
Linnast välja, nüüd on lootus paremale rajale. Kärdla-Tõrvanina matkarada ma ju tean. Algus on kena, siis tulevad taas kruus ja asfalt. Selline ebamugavat sorti kruus. Veider, miks pole täies ulatuses kasutatud kohalikku matkarada. Seal ometi pole eramaa. Lõikame siis Kalle juhatusel Tõrvanina üldse välja, sest plaan on teha homne ülipikk päev pisut lühemaks.
Pärast järjekordset rajahämmingut hakkab lõpuks mets. Selline, mis kestab 360 kraadi ja kuhu automürin ei ulatu. Sammaldunud kännud ja tüved, rajamärgid nagu virvatulukesed puude vahel. Kaardilt on näha, et mets kasvab siin viirgudena, ilmselt kunagiste luidete jäljed. See on nüüd piirkond, kus ELF ohustatud liike tuvastades harvesteriga võidu jookseb. Aga ka siia on inimene suutnud rajale koni poetada.
Samm on juba üsna tönts, meil on kahe peale kogunenud mõned villid ja puusad annavad tunda. Vantsime sulnis õhtuvalguses Lehtma oja poole. Sealt loodame saada vett. Ilmuvad lombid, maastik muutub kelmikamaks.
Ojas on teekarva vedelik, vähemalt voolab. Võtame kolm liitrit. Siledat telkimisplatsi ei leia enne kui oleme mere ääres väljas. On tunda, kuidas viimasest künkast üles ronides kargem õhk vastu tulvab. Jätame enda ja mere vahele sümboolse künka ja asume käbisid loopima. Et külje alla ei jääks. Üle horisondi kerkib ereoranž ja hiigelsuur kuu.
Täna sai käidud 34–36 km.
Kella kaheksa ajal on meri peegelsile. Luiged peegelduvad veepinnal.
Liikuma saame tund aega hiljem kui eile, 10:08. Lõokesed on juba kohad sisse võtnud. Me ei näe head põhjust, et vantsida tükk maad mööda asfalti tagasi, et siis mööda asfalti jätkata. Selle asemel läheme umbes mööda seda rada, kust ma rattaga Kärdla poolt tulin. Ragistame veidi võsas, leiame raja liini all, veendume, et see ei lähe päris õiges suunas, ületame lombi ja leiame etema raja. Üle oja on tehtud purre. Viimase maja hoovis keerutab tuulispask mulluseid lehti sambaks ja kusagilt kostab valju kurekisa. Jõuame asfaldi ja rajani Kukka allikasoo juures. See on Eesti suurim allikasoo. Kalle jääb varbaid plaasterdama, ma püüan allikasood pildile püüda. Varbad saan vette, aga sooni päris ei ulatu. Vahepeal on rähn Kalle tähelepanu kõrvale juhtinud ja keegi teine lind talle kotile sittunud.
Taas asfalt. Tee kõrvale on kive külvatud. Olevat olnud alguses üks hiiglama pirakas kivi. Mõne aja pärast lahkneb joon kaardil märkidest puudel. Märgid jätkavad asfalti pidi. Alternatiiv on metsatee. Võtame selle. Erinevus on ilmselt tingitud jupist erateest. Tee on igatahes tore, era või mitte.
Tiir ümber lennuvälja, siis Kärdla. Kohvik, mida mäletan eelmisest korrast, on pühapäeviti kinni. Poepaus. Süüa saab Ambrosia-nimelisest Kreeka kohvikust. Seinal rippuvas kastis maigutab suud Aaro Toomela. Võime jälgida, kuidas venelastest külastajad kreeklasest kohvikupidajaga koos eesti keelt pursivad. Kreeklane on imporditud Pelioni poolsaarelt. Endine õpetaja. Mul on parasjagu pooleli kreeka keele sõnade piiksutamine ja Kallel kotis Kreeka kirjandus. Kreeka on teema.
Linnast välja, nüüd on lootus paremale rajale. Kärdla-Tõrvanina matkarada ma ju tean. Algus on kena, siis tulevad taas kruus ja asfalt. Selline ebamugavat sorti kruus. Veider, miks pole täies ulatuses kasutatud kohalikku matkarada. Seal ometi pole eramaa. Lõikame siis Kalle juhatusel Tõrvanina üldse välja, sest plaan on teha homne ülipikk päev pisut lühemaks.
Pärast järjekordset rajahämmingut hakkab lõpuks mets. Selline, mis kestab 360 kraadi ja kuhu automürin ei ulatu. Sammaldunud kännud ja tüved, rajamärgid nagu virvatulukesed puude vahel. Kaardilt on näha, et mets kasvab siin viirgudena, ilmselt kunagiste luidete jäljed. See on nüüd piirkond, kus ELF ohustatud liike tuvastades harvesteriga võidu jookseb. Aga ka siia on inimene suutnud rajale koni poetada.
Samm on juba üsna tönts, meil on kahe peale kogunenud mõned villid ja puusad annavad tunda. Vantsime sulnis õhtuvalguses Lehtma oja poole. Sealt loodame saada vett. Ilmuvad lombid, maastik muutub kelmikamaks.
Ojas on teekarva vedelik, vähemalt voolab. Võtame kolm liitrit. Siledat telkimisplatsi ei leia enne kui oleme mere ääres väljas. On tunda, kuidas viimasest künkast üles ronides kargem õhk vastu tulvab. Jätame enda ja mere vahele sümboolse künka ja asume käbisid loopima. Et külje alla ei jääks. Üle horisondi kerkib ereoranž ja hiigelsuur kuu.
Täna sai käidud 34–36 km.
Kommentaarid
Lisa kommentaar