Reykjavikki

Taustaks mängib koristamismuusika. Selline muusika tuli nõukogude nädalavahetuste ennelõunatel raadiost, kui pidi oma tuba koristama.
Neelan rahvusliku geograafia ajakirja. Vaja see ju jälle Ísafjörðuris posti panna. Edasi Mikita. Ga. Mikitat on hea lugeda, sest ta kirjutab, et minuga ei ole midagi valesti. Erinevalt massimeediast, milles peegeldatakse, et mul on kõik valesti.
Mikita:
"Õnn
Euroopa: pärandus, lotomäng või Cambridge'i haridus.
Läänemeresoomlane: süüa sisse suurtes kogustes muteerunud sireliõisi."
"... mälestus ajast, mil ainsaks taimekaitsevahendiks oli usin peretütar."
"Vana läänemeresoome kultuuri oleme suuresti välja vahetanud Euroopa kultuuri vastu, vanade küttide-korilaste keele moodsa kultuurkeele vastu. Kuid meie kõige vanemad hõimkondliku eneseteadvuse osad pärinevad siiski iidsetest soome-ugri maastikest. Kultuuri- ja keelevahetuse võime ehk veel kuidagiviisi üle elada, ent kui vahetame lõplikult välja eesti looduse, pole meil mingit lootust. Seepärast on mets tähtis."
"Eesti on Euroopa riikide hulgas justkui erivajadusega laps, natsionaalne Aspergeri sündroom."
"Auto on midagi sahvri ja kuuri vahepealset, korraliku eestlase autos leidub hirmuäratavas koguses kõikvõimalikku kila-kola."
"Kaasaegne maailm teeb kibedaks vaeste, kuid mitte lollide elu."
Icelandair tõuseb tiibadega vehkides õhku.
Mikiga Mikitaga ühel pool, alustan Bradburyga. Fahrenheit 451.
Pilk aknast välja. Sealt paistab häid uudiseid. Päike sirab, all on lõigatud otstega islandi mäed, horisondil hõljub pilvede vahel Snæfell. Järsku taipan, et midagi on valesti. Reykjavíki ümber haljendab sammal. Kus, krt, on lumi?
Pagasilindi kohal on hiiglasuur lunn torganud pea läbi lennujaama lae.
Trotsin katseid minuga inglise keeles rääkida. Need pagana Poola teenindajad ei oska islandi keelt.
Homme hommikul kaob kõigi eelduste järgi levi ja tuleb tagasi 10nda õhtul.