Silmapiiril paistab suurte jäämägede rivi.
Teeme peatuse lahesuudmes mahajäetud majade juures. Inimesed kolisid siit ära juba 1960ndatel, aga prügi on värskem. Koliti, sest Taani valitsus keeras kõik teenused kinni. Prügi on uus, sest jahihooajaks tuldi mõnikord tagasi.
Kivid on kirjud ja kokku lapitud kihtidest, mis kohati on nii õhukesed, et lähevad peale astudes puruks. Kivide vahel on rohtu, lilli, lompe ja saapaid.
Edasi laveerime suure koguse jäätunud lume vahel. Keset vett leidub ka täiuslik jäävärav. Lihtsalt niisama. Värava ees lamab sinise sik-sak-mustriga lõvi, madalamal vahutavad helerohelised lained. Vesi heljub üles-alla, heeringavaal pistab korraks saba välja.
Lauri on teinud lasanjat. Pistan kinni kaks portsu, mille järel selgub, et enamus seltskonnast on merehaiged. Kappidest kostab pahaendelist kolinat ja kohvitassiga ringi kõndides tuleb tähelepanelik olla.
Vedelen raamatuga rooliruumis, taustaks reibas kantri. Jo magab, pea laual, ja õõtsub koos kaardikuhilaga paremale-vasakule. Norra krimka saab otsa, alustan Nanseni reisikirjaga sellest, kuidas ta läbi Gröönimaa suusatas. Möödume parasjagu Kiataki mäest, kust tema retk algas. Meie algne plaan nägi ette sealsamas täna ankrusse jääda, aga kuna torm läheneb, on Siggi otsustanud jätkata kuni Skjoldungenini. Kohale peaks jõudma hommikusöögi ajaks. Nanseni sõnul on Gröönimaa idarannik inimesele kõige tundmatum kant. Möödume Odini maast ja Thori maast.
Pool kümme tundub, et õhtusööki ei tule. Leian kapist banaani. Nii banaani leidmine ja tarbimine kui ka magamamineku ettevalmistused on paras akrobaatika. Kraanist langevat vett näiteks tuleb hambaharjaga taga ajada. Koiku niheleb selja all kaheksaid teha ja kusagil väga lähedal soliseb vesi. Sellistes tingimustes on uinumine paras väljakutse.
Kommentaarid
Lisa kommentaar