Inimesed ilmuvad aegamisi eri astmes lömmis nägudega lagedale. Maastik on muutunud rohelisemaks, kivid ei ole enam nii kirjud, vaid on selle asemel taas kõrgemad ja teravamad. Oleme 1965. aastal mahajäetud küla reidil. Läheme küla vahele patseerima. Majade akendest paistab väsinud mööblit. Küla taga kõrgub hiiglaslik jäätorn. Kihulased. Kaks tetre. Mustikad, kukemarjad. Kolinal laguneb üks jäämägi.
Muudame ankrukohta, sest Arktika ähvardab kõhu peale kinni jääda. Uus koht on Carolina Amalie laht. Koos Veiga, Brita ja Peteriga läheme kajakkima, kõik teised ronivad mäest üles. Peale Lauri, kes jääb koristama. Ringid veepinnal näitavad, et sajab vihma. Ümberringi on palju pisikesi saari ja esialgu üldse mitte tuult. Tuul tuleb hiljem. Kiikame iga nurga taha, leiame koopa, poseerime jääga. Paar hüljest piilub meid umbusklikult.
Pärast saab Lauri küpsetatud saia Mokko meega. Mesi saavutab suure populaarsuse.
Lisa kommentaar