Osa seltskonda kajakib järgmisesse ankrupaika, osa sõidab laevaga. Saan jälle oma sinise ühese kajaki. Distants peaks olema poole pikem kui eile. Päike tuleb välja, mu päikeseprillid on aga koiku peal. Poseeritakse jäämägede taustal, Veiga käib kaljukoopas duši all. Teises koopas elab pahina järgi otsustades merekoletis. Lõunapaus on maalitud kaljudega orus. Veest uudistab meid hüljes.
Järgmine orientiir on lahesuue, millest vaatab vastu hulk valgelt sätendavaid nurgelisi moodustisi. Ohtlik ilu. Kahetipulise hiiglase külje all kõlab äikest meenutav kõmakas, midagi pudeneb alla ja vett lendab kahte lehte. Veiga annab korralduse taanduda ja teeme elu kiireimad mõlatõmbed. Möödume ebastabiilsest skulptuurist aupaklikus kauguses ja siseneme järgmisse lahte, mis on veel rohkem jääd täis. Seal peaks olema Arktika. Ei ole aga mitte. On halli linikusse mähitud kaljud. Ja see neetud jää igal pool. Arktika on väljaspool raadiotelefoni leviulatust. Õnneks on satelliittelefon. Oleme ühe lahe võrra liiga kaugel lõunas. Kaardid selle piirkonna kohta ei ole just kõige täpsemad. Veiga dikteerib Siggile meie koordinaadid, demonstreerib kajakist pissimist ja moodustame ookeani servale kajakkidest parve. Eemal hingab vaal. Jäätükkide vahelt ilmub lagedale Arktika ja korjab meid peale. 22,8 kilomeetrit.
Kuigi olen surmväsinud, on võimalus vahetada välja ankrupaiga juures jalutajad. Võib tutvuda rannaga. Kangesti tahaks näha, mis on künka taga. Rob ja Chris jäävad drooni lennutama (üks on veel), me Retoga pageme nii kaugele sisemaale kui jalad võtavad. Ronime künkatagust inspekteerima. Reto on reibas härra Šveitsist, kes liigub kividel nagu kaljukits. Künka taga on järgmine küngas. Ja siis veel üks. Ja selle taga rohekassinise veega järv. Eile nähtud järve teine ots. Natuke peab veel turnima, et oleks parem vaade. Ja siis veel natuke. Järve kohal tibutab ja grööni rahvuslillel on veepiisad kogunenud lehekaenaldesse. Ei tea, kas sellest tuleb nüüd pahandus, et oleme ilma püssimeheta nii kaugel väljas. Enne tagasipöördumist turnime veel ühe kõrgema künka otsa. Kus pole sile kaldus kalju, on igas suuruses ja värvis kive üksteise otsa loobitud. Allaminekuks leiab Reto koha, mis eeldab iminappade olemasolu. See on nagu eilse harjutuse jätk: tee kõike, mida Reto ees teeb. Oma jalutuskepid olen laeva jätnud, sest kardan, et murran need siin kivide vahel pooleks.
Duširuumis on jälle keegi elevanti pesnud.
Lõunapoolt läheneb torm. Põgenemaks selle eest, alustame kohe sõitu põhjasuunas ega lähe Tingmiarmiutini välja nagu algul plaanitud. Lahkume pastelsesse artkilisse päikeseloojangusse, paremal ookean, vasakul sünged koonusekujulised mäed.
Lisa kommentaar