Jätkame mööda kanalit. Seda saab teha nii senisel viisil kui ka kajakiga. Kuna kajakeid on veidi vähem kui kajakkida soovijaid, satun kahesesse paati. Taga istudes tuleb tüürida, lisaks olen vastutav mõlamise sünkroonsuse eest ja saan täieliku ülevaate Reto kuklast. Peab ka vaatama, et Arktikale jalgu ei jää. Tiirleme hulga jää vahel, mäed ümberringi on taas madalamad ja ümarad. Läbime jääsupi, kus tundub nagu oleksime sattunud hiiglaslikku viskiklaasi. Jää sulab mulina ja klõbina saatel. Kanali kõige kitsam koht on suures osas jääd täis. Eri toonides sinised ja valged skulptuurid näevad küll rabavad välja, aga kui kõlab kaks püssilasku meenutavat heli, väntame nagu jaksame, et laevale järgi jõuda ja pardale ronida. Vahepeal on uputatud droon, mis meist ennist kahtlemata sulneid kaadreid jäädvustas.
Peatume Imikajiki lahes, siin on taust teravatipuline. Jalutame järveni, mis keerub nurga taha, kust paistab uus mäestik. Lähemal laskub veeni liustik. Turnime ülespoole, kust on hästi näha nii järv kui ka Arktika jäätükkide vahel. Õhk kihab kärbestest. Norman püüab allpool jõest kaks suurt ja neli väiksemat kala. Sööme need kõik õhtusöögiks.
Öömajale jääme Umanap Tunorqutaria kanaliga külgnevasse lahesoppi. Siggi on sunnitud laeva täitsa kivide kõrvale nikerdama, sest kõige sobivamale kohale on pargitud hiiglaslik jäämägi.
Lisa kommentaar