Pärast üht eriti ägedat puhangut saabub vaikus ja reipa solina saatel õõtsume kiires tempos üles-alla.
Hommikul avastatakse üksmeelselt, et saabunud on september ja üksiti on käes nädalavahetus. Päike paistab, tuul on endine.
Ootame tuule vaibumist, et maale jalutama ja kalale minna. Tuul aga ei vaibu, vaid ajab vett kuhja ja viirgu. Vaatame lootusrikkalt teravatipulist musta-valgekirjut alpimaastikku sinisel taustal ja lõpuks lehvitame sellele nukralt. Kummipaadis maale minna on liiga ohtlik. See-eest tõmmatakse üles kõik purjed ja Veiga teeb pannkooki, mida serveeritakse tekil. Käänaku taga on tuul vaiksem ja Lauri viib soovijad kummipaadiga eemalt täispurjes Arktikat pildistama. Enneolematult soe päev.
Proovime, kas saab läbi kitsast kanalist, mis saare kaheks tükiks lõikab. Kaardil on kanali keskel liustik, aga kaart on ka aastast 1980. Kõige madalamas kohas on vaid veidi rohkem sügavust kui hädapärast vaja ja pääseme läbi. Taani keeles on kanali nimi "tagasipööre" ja kümmekond aastat tagasi oli siin päriselt ka liustik.
Jääme ankrusse ja ronime mäest üles järveni. Siggi paneb võrgu välja, kuigi ühtegi kala ei paista. On niisama ilus kividega vooderdatud kauss, mille põhjas vesi. Maas on sammalt, lilli ja kividel lebavaid kiduraid kaski. Faunast on esindatud tihedate parvede kaupa kärbseid, mis tükivad ninna ja suhu.
Õhtusöögiks on grööni ahjutortiljad ja melonirull.
Taevas on selge ja tähtedega üle külvatud, igas küljes peegeldub kaldajoon liikumatus vees. Virmalised teevad aga väga hädise etteaste.
Lisa kommentaar