Vaatan sisse kirikusse, kus on põrandat pesev vanamees ja omapärased vitraažid. Kirikut on aidanud ehitada kõik, kelle laev saare lähedal põhja on läinud. Viimase trummitantsija mälestusmärgi juurest saab kive pidi turnida veidi edasi, kust on hea vaade jäämägedele. Tegelikult on külas üks trummitantsija veel ja üks tüdruk õpib seda kunsti, aga tema läheb vist varsti Nuuki elama.
Lahelt kostab pahinat. Vaal hingab. On näha selga, uime ja ajuti kerkivat veepilve. Ja siis ka teist vaala. Ujuvad sünkroonis ja kaovad, kui nurga tagant tulevad kõva plärinaga kolm oranži mootorpaati.
Lahesuudmes ulpivate jäämägede pildistamiseks oleks vaja mingit mõõdupulka. Abivalmilt ilmub lagedale Arktika. Mäe kõrval tundub ta väga habras.
Ronin õiget rada pidi kõrgema mäe otsa. Sealt on parem vaade kui eilselt künkalt. Vedelen kivil, joon teed, söön kuivikuid. Tuult peaaegu pole, see-eest on kärbseid.
Teispool mäge on kaks järve. Kõrgema jätan järgmiseks korraks, madalamasse istun korraks sisse. Kui juba on selline meeldiv liivapõhi. Vastaskaldal on lumi. Teisel pool järve seisev mägi mähitakse kärmelt vatti.
Tagasi lähen mööda teed, et küsida hotellist, kas internetis olnud info, et neil on WiFi, vastab tõele. Hotellini jõudes ei suuda siiski neti vastu huvi tunda ja jalutan edasi. Tee kõrval on auklikuks tulistatud märklaudu. Kuigi vahin hoolega ringi, on ainus silmahakkav liikuv valge asi pisibuss turistidega.
Külas nülitakse kahte vaala. Tunduvad väiksemad kui need, keda hommikul nägin.
Lähen jalga puhkama. Kahele matkakepile toetudes saab nii mäest üles kui ka alla.
Õhtul käime Teresaga koera jalutamas. Koera nimi on Nanoq ja see tähendab jääkaru.
Lisa kommentaar