Algatuseks siseneme hiiglaslike jäämägede vahele. Ühe sees on auk. Chris lennutab drooni sellest läbi. Jää tuleb kolmelt liustikult, mis Sermiliki fjordi poegivad. Jääkuhilad nii kaugele kui silm ulatub. Käsitsi manööverdab Siggi meid sealt turvaliselt välja.
Hiljem taandub jää silmapiirile. Vesi õõtsub üles-alla, ilma et lained õigupoolest näha oleks. Päev otsa sõitu ja Norra autori Gröönimaa krimka edeneb hästi. Siggi varustab mind uue kirjandusega. Paar küürvaala kümbleb ümber laeva. Lendava drooni kinnipüüdmisel juhtub mingi äpardus ja kostab hõikeid, et siin on palju verd. Keegi ei reageeri, sest kõik pildistavad. Vaalad tulevad aga liiga lähedale ja objektiivid osutuvad liiga pikkadeks.
Sihiks on lahesopp, mille lähedal kaks Ameerika lennukit II maailmasõja ajal alla kukkusid. Selle kohta on pardal ka raamat. Siggi pole seal varem käinud.
Laeva ümber on tekkinud jääsupp, kolistame jäätükkide vahel. Laevakere värvile see hästi ei mõju. Paar kajakat lendab mööda, kõht peaaegu vastu vett. Möödume hiiglaslikust jääkuubikust, mis on suur nagu maja.
Saan loa duši alla minna. Reegleid on oluliselt lõdvendatud ja enam ei pea selleks ümber laeva ujuma. Keeruline on ühe jala peal seistes sokki jalga panna, kui samal ajal ümberringi laeva kõigutatakse. Langev vesi heljub ka siia-sinna.
Söögilaua ümber pannakse maailma asju paika. Ankrupaika jõuame pimedas alles pärast südaööd.
Lisa kommentaar