linnud ja Euroopa lõpp

Tammun keset seda segadust mõnda aega nõutult ja lähen siis sööma. Hommikusöök on hotelli Rootsi laua kohta ebatavaliselt rikkalik, eriti tore on võimalus endale pannkooki praadida. Aknast paistab turistiinfo punkt. Oleks teadnud, et see seal on, oleks õhtul käinud vaatamas infot laeva aegade kohta. Varsti hakkab putka juurde rahvast kogunema. See tähendab ilmselt laeva peatset väljumist. Kell on 8:41, selge, laev läheb kell 9. Seitsme minutiga on hambad pestud ja asjad kotis, viskan võtme retseptsiooni ja vudin ka ootava rahva juurde. Infopunktist saab pileti ja peab ütlema laevamehele, mis kellase laevaga tahad tagasi tulla. Ühendus Hornøya saarega toimub neli korda päevas: 9:00, 10:30, 11:30 ja 13:30, saarele jõudva laevaga saab siis ka Vardøsse tagasi.
Miks saarele? Seal pesitseb 150 000 merelindu, muuhulgas lunn. See on selline imelik punase nokaga põhjamaa papagoi. Teda tahan näha küll. Infovoldik räägib 40-50 000 paarist kajakatest, 5-10 000 paarist lunnidest ja vähemal hulgal alkidest, kormoranidest ja muudest lindudest. Lisaks on Hornøya saar Norra kõige idapoolsem punkt, ida pool muuhulgas Peterburist ja Istanbulist.
Minuga koos mahub pisikese paadi kabiini pool klassitäit Vardø koolilapsi, kes sebivad ja säutsuvad nagu varblased. On ka paar kohalikku turisti pikkade torude ja uhkete binoklitega. Mul on ainult pisike 1,5x suurendav vaherõngas ja Külli kingitud binokkel. Näen seega välja täpselt nii amatöör kui linnuvaatluses olengi. Piletikontroll ei märka mult piletit küsida.
Üle lainete hüplemine kestab ca kümme minutit ja juba saarele lähenedes põgenevad vees hulpivad algid lainetel joostes kahte lehte. Saar sõna otseses mõttes kubiseb lindudest. Kisa, vidin, keegi teeb omapärast kurisevat häält. Vänge linnusitahais. Õhk on lendavatest lindudest paks. Ma pole kunagi näinud nii palju linde ühes kohas koos. Liikuda tohib ainult mööda märgitud rada. Kohe randumispaiga vastas on kaks kaljut, mis on tihedalt kajakapesi täis. Kajakad istuvad pesadel rivis nagu riiulis. Vaatepilt paneb mind liikuma võimalikult aeglaselt ja märkamatult, et pesalistujates mitte liigselt stressi tekitada, kuigi tõenäoliselt on nad külastajatega harjunud. Lisaks peab ju ka kogu aeg binokliga sihtima või pildistama, nii liigungi tempoga umbes meeter minutis. Lunnid on ka kohe olemas. Ja mitte vähe. Rada mööda edasi minnes on osad linnud täitsa raja kõrval ja on hämmastav kui lähedale eriti noored lunnid inimese endale lasevad.
Meri on laiguti kaetud toitu hankivate lindudega, kes kas sukelduvad kalale järgi või jooksevad kala jälitades mööda vett. Saarele naasvad isendid lendavad must paari meetri kauguselt mööda, ajades enne maandumist jalad harki ja sihtides soovitud kohta. Kajakad liuglevad tuules ja mõjuvad pingevabalt võrreldes näiteks lunnidega, kes oma ebaaerodünaamilise kehaehitusega näevad välja nagu lendavad pingviinid, vehkides kiiresti-kiiresti tiibadega.
Lained vahutavad. Korraks on merel isegi päikesehelk. Ilmateate järgi pidi täna terve päev vihma sadama, aga on ainult pilves ja kõva tuul.
Mööda rada edasi minnes jõuab majakani. Seal on võimalik endale tuba üürida. Tekib plaan üheks järgmiseks reisiks...
Olen lubanud poole kaheteistkümnese laevaga tagasi minna. Tagasiteel jääme koos ühe paksu prillidega koolipoisiga sama lindu luurama, mispeale poiss pakib kotist lahti karbi arbuusiviiludega ja pakub mulle. Armas.
Tagasi Vardøs, jalutan kirikuni. Hästi kitsa ja pika kolmnurkse torniga kirik. Siis Hamningbergi, mis ju tegelikult oligi auto rentimise ajendiks. Hamningberg on küla Varangeri poolsaare tipus, kus on säilinud 19. sajandi arhitektuuri, sest taganevad sakslased ei leidnud 1944. aastal seda pärapõrgus asuvat küla üles ega põletanud ära. Muudes külades ja linnades kasutasid nad põletatud maa taktikat. Hamningbergis peaks olema kohvik, mille nimi on "End of Europe".
Tee muutub ühe auto laiuseks, vonkleb üles-alla ja paremale-vasakule. Tee kõrval on teravad kaljunukid, tõeline kuumaastik. Kaljude vahel vahutab meri. Just kui mõtled, et enam sürrimaks ei saa minna, keerab loodus veel vinti juurde. Teeme pildistamispeatusi vaheldumisi ühe sinise autoga, kord sõidab üks mööda, siis teine. Saan ka aru, miks kogu poolsaar mõjub pisut kummaliselt - siin pole ühtegi puud ega põõsast.
Hamningbergi värvilised majad paistavad kaugele. Need on uued, koha taasavastanud inimeste suvemajad. Küla jäeti nimelt 1960ndatel maha, kui kohalikud kaotasid vaidluse valitsusega, et sinna sadam rajada. Murukatusega maju on paar tükki ja neid õnnestub hea tahtmise korral nii pildistada, nagu olekski kogu küla selline. Kohvik, mille ees olev silt reklaamib kohvi ja vahvleid, on paraku kinni. Kohv ja vahvlid kuluksid muidu ära küll. Tuuline ja sombune küla on kui väljasurnud, ainult paar ninani jopesse peitunud turisti hulgub ringi. Näha on ka kahte lammast ja põhjapõdrakarja.
Asutan ennast tagasiteele mõttega teha hulgem pildistamispeatusi ja niisama merd vahtida. Vahtimine jääb lühikeseks, sest vihma hakkab sadama. Pilv on vastu maad. Nagu olema peabki, põhjas saavad ju maa ja taevas kokku. Nähtavus on paarkümmend meetrit, siis kaob tee valgesse vatti. Täielik Ronja Röövlitütar. Edasi Vardø poole sõites kerib pilv järjest kõrgemale.
Pargin ennast Vardøs söögimaja ette. Sildi järgi antakse süüa veel pool tundi. Vara lõpetavad nad tegevuse siin. Saan kala ja seltsiks söögimajapidaja. Sööjad, kellega ta seni rääkis, lahkuvad just. Mees on 25 aastat elanud Ameerikas, sündinud Vardøs. Ütleb ennast kahetsevat tagasitulemist, sest Norras turumajandus ei toimi. Kõige jaoks antakse toetusi ja grante, mis solgib konkurentsi. Kui tema oma investeeringutest toimetab ja rabeleb, siis avab konkurent oma poe lihtsalt toetusraha eest, ainsaks tingimuseks on äris püsimine kolme aasta jagu. Norras olevat ka palju kommuniste. Kommunisti defineerib mees kui inimest, kes ei salli teiste õnnestumisi, sest kuna neil endil midagi ei õnnestu, siis on hästi toimetulevad inimesed järelikult varastanud, neile on midagi "antud" või mida iganes, igatahes tuleb vara ära jagada. Tuttav. Meil on neid ka.
Rikkas riigis on häda, kui raha on liiga palju ja see ei kuuluks justkui mitte kellelegi. Hiljuti taheti 2000 elanikuga Vardøsse näiteks mitmeid miljoneid maksev ujula ehitada, aga uus linnapea lükkas selle plaani edasi. Projektide jaoks raha välja rääkida on väga lihtne.
Vardø asub saarel, mistõttu on see Norra ainus tõeliselt arktilise kliimaga linn. Suvel tõuseb temperatuur maksimaalselt 10-12 kraadini, talvel on tavaliselt 5 kraadi miinust, võib olla ka üksikuid päevi miinus 20. Juba Vadsøs on suviti kuni 15 kraadi ja Varangerbotnis ka +20. Teised ennast arktilisena väljareklaamivad linnad, näiteks Trømso, arktiliseks tegelikult ei kvalifitseeruvat. Kaks ja pool kuud on pime ja sama palju ka suvel valge. Ainus hea joon linna juures on sääskede puudumine. Imestan, miks inimesed sinna üldse tulevad. Põhjuseks on raha. Varem kalapüük, nüüd tahetakse läheduses hakata naftat puurima. Vabatahtlikult kolivad Vardøsse "erilised" inimesed, keda mees nimetab küla idiootideks.
Uurib, kas olen juba nõidade monumenti näinud. Tean küll sellest kohast, aga mitte seda, kus see täpselt asub. 17. sajandil käis siinkandis eriti hoogne nõidadepõletamine, enamasti oli see suunatud saamide vastu. Söögimajapidaja sõnul langesid põletamise ohvriks ka naised, kes olid targemad kui mehed. Kirjutab midagi tükk aega leti taga, prill ninal, ja saabub siis uhkelt, olles maalinud tee kirjelduse minu jaoks inglise keeles paberile. Vau.
Monument koosneb kahest osast. Vaiadele ehitatud pikk tunnel, sees pimedas üksikud elektripirnid ja iga nõia kohta tema pahategude kirjeldus, sotsiaalne staatus ja põletamise kuupäev. Peamiselt põletati neid aastatel 1662 ja 1663, kusjuures nõidade hulgas oli ka mehi. Tuul ja lained teevad veidrat kumisevat häält ja toru kõigub pisut, mis tekitab üsna omapärase efekti. Toru teises otsas on tumedast klaasist kuubik, kus sees põlev tool.

Võtan suuna Vadsøle. Kilomeetrite kaupa vahuseid laineid, mis ennast kaldale rullivad. Värvimängud taevas ja veel, kõikvõimalikud toonid sinist ja halli.
Vadsøs ei paista kohvikuid ega üldse mingeid lahti olevaid kohti. Tiirutan pisut ringi, võtan paagi bensiini täis ja pargin ennast auto tagastamise koha ette. Läpaka akut jätkub paraku ainult pooleks tunniks (isegi hästi on rongist alates vastu pidanud), mistõttu loen raamatut. Äkki tuleb suletud autopoest välja noormees, kes küsib, kas saab aidata. Juhatab, kus on kohvik, mis peab olema avatud. Lambipoe vastas ongi. Saab pitsat ja kohvi, aga lahti on ta ainult kuni 11ni. Mulle meeldib riik, kus esimene valik maksmiseks on kaardimakse. Märkasin seda juba Vardøs (ah tahad sularahas maksta?).
Autopoe ette tagasi ja tukun kuni kella üheni. Ärkan seega pool tundi enne seda kui olin kavatsenud Statoili suunas vantsima hakata, aga lähen ikka. Tuult peaaegu pole ja on peaaegu soe, vihma ka ei saja. Statoili jõudes hakkab sahmakatena vihma sadama, niiet sellest pääsemiseks oligi vaja varem tulla. Siin pole Statoil alati avatud, vaid ainult 7-22, passin tankurite juures varju all.
Buss saabub, bussitermomeeter näitab 7 kraadi. Päike pistab pilvest läbi ja viimane pilt enne uinumist on bussiaknal sädelevatest vihmapiiskadest.