Juht soovis lahkuda kell kuus. Umbes siis pidi meile serveeritama teed.
Kell kuus aga pole teenindavast personalist midagi kuulda ja nende
juurde suunduv uks seestpoolt kinni. Kehitame õlgu ja sõidame minema.
Kella seitsme paiku helistatakse juhile ja nõutakse söögiraha. Veidi seletamist telefoni teel ei vii mitte kuhugi. Jääme järgmisse külla hommikusöögile. Saabub triibulise pluusiga vanamees ja juht teatab, et võime maksta temale. Aktsiooni algusest on kulunud ca 10 minutit. See on India ühendatud anumate seadus: võid maksta ükskõik kellele, peaasi, et on makstud.
Selgest taevast sajab vihma. Imelik süsteem.
Siin ja seal kõnnivad tee mõlemal poolel sõdurid. Autojuhi sõnul otsivad miine. Varustuse järgi otsustades otsitakse miine kas vaatluse teel või siis püütakse neile peale astuda. Või siis paigaldavad pahalased siinkandis miine, punavalged sildid küljes.
Algab org. Allpool on riisiterrassid, üleval päike nagu pühapaiste. Ja siis miskine Titaaniku vaateplatvorm. Platvormil avaldab indialane soovi meiega koos pilti teha, mis oleks India-Eesti kultuurikoostöö erivorm. Indialane töötab India kultuuriministeeriumis ja külastab Kašmiri, et seal üle anda grante kohalikele noortele omaenese kultuuriga tutvumiseks. Demonstreerib ka vastavat videot. Video käivitamiseks on kaasas eraldi mees, noorem.
Saabume tollipunkti. Autot ründavad kurika- ja sallimüüjad. Raputame ükskõikselt pead, õnneks saabub mikrobuss, millele rünnak edasi suunatakse. Bussil on kergemeelselt aknad lahti. Müüjad suudavad kurikaid kiiremini bussi toppida, kui reisijad neid sealt välja visata. Ilmselt peab igal siia saabujal olema vähemalt üks kurikas.
Läbime 2,5 km pikkuse Jawahari tunneli ja oleme seega põhimõtteliselt Kašmirist väljunud. Teisel pool on tahumata lõikega mäed, mis vajuvad aegamisi madalamaks, lai tuhm jõgi, kurvid, palavus ja tihe liiklus. Korra pidurdame nii, et meie ja eessõitva auto vahele mahub vaevalt paberileht ja tunda on kummikärsahaisu. Istun marttikaldalikult tuima näoga edasi. Teepiiretelt jälgivad liiklust pärdikud. Vastu jookseb mees, kes ajab taga galopeerivat lehma.
Muslim dhabad asenduvad asutustega Krishna Upholster, Shiv Traders ja Ram Steel Works. Oleme tagasi hindude maailmas. Tänavatel on taas suurem hulk motikaid ja nende roolis on naisi. Puudest karvased künkad laiuvad taamal sinisesse sudusse. Lämmatav niiske palavus, näha on kõrvetavaid päikesekiiri.
Jammu tervitab värvilise ja räpiku hindu arhitektuuriga. Leiame öömaja, tormame duši alla. Sooja vett ei ole, vist. Millest pole lugu.
Õhtuooteks kulgeme lähedasse keldrisse, kus saab õlut, kevadrulle ja suppi. Siis vaatame saavutatud rõõmsas meeleolus Ragunatha templit. Kotid tuleb ära anda. Riskin ja jätan turvakontrolli efektiivsuse katsetamiseks noa taskusse. Konfiskeeritakse nii nuga kui ka pealamp ja näidatakse, et ma pärast neile järgi tuleks. Tempel on pühendatud Ramale, kes oli üks müütiline tegelane. Igas võimalikus ja võimatus kohas üritatakse panna täppi laubale ja nuruda annetust. Enamasti taganen viisakalt, ainult ühes kohas on väljapääs nii kitsas, et ma ei mahu Katrist mööda ja saan ka täpi otsaette. Õnneks on hiljem kraan, mille najal ennast kasida. Värviliste kujude kohal olevate kirjade lugemisega saab devanaagari tähestikku meelde tuletada.
Templist pääsenud, ostame jäätist. Jäätisemees kaevub küünarnukkideni külmkasti, et soovitud marki leida.
Hindud tunduvad siin suht sõbralikud ja ohutud.
Olles veidi toas lõõtsutanud, läheme vaatama järgmist vaatamisväärsust, milleks on keerlev restoran. Lauad on pidulikult kaetud ja kohalikud ilusti riides. Põrand tõepoolest keerleb ja mäkdoonaldsi silt kaob aegamisi nurga taha. Keskosa seisab paigal ja personal ilmselt otsib pidevalt taga, kuhu on kliendid liikunud. Meil tuleb lahkudes jällegi tuvastada, kus asub parasjagu lift. Ülevaadet Jammust eriti ei saa, on pimedus ja tuled. Õlut pole. Pärast sööki tuleb täita ankeet, muidu minema ei saa. Korrus allpool on baar, läheme vaatama. Õnnestub kaaperdada lift ilma liftimeheta. Džinntoonikut pole, sest toonikut pole. Pakutakse õlut, mida täis kõhu peale ei taha. Võtame mojitod ja kuniks seda kokku keedetakse, tekitame segaduse, sebides sisse ja välja. Sees on pärast äsjast jäätisesöömist külm, väljas jällegi õhk nagu soe ja märg käterätt. Valime lõpuks õues istumise, sest eestlane teadagi istub igal võimalusel õues. Segadus suureneb, sest mõistmatu valge inimene ei saa aru, et õues ju pole konditsioneeri. Katri selja taha installeeritakse hiiglaslik tiivik, mis vurrdi kogu soengu viltu puhub. Seepeale ilmselt otsustatakse köögis, et alkoholi pole kokteilidesse enam vaja.
Kella seitsme paiku helistatakse juhile ja nõutakse söögiraha. Veidi seletamist telefoni teel ei vii mitte kuhugi. Jääme järgmisse külla hommikusöögile. Saabub triibulise pluusiga vanamees ja juht teatab, et võime maksta temale. Aktsiooni algusest on kulunud ca 10 minutit. See on India ühendatud anumate seadus: võid maksta ükskõik kellele, peaasi, et on makstud.
Selgest taevast sajab vihma. Imelik süsteem.
Siin ja seal kõnnivad tee mõlemal poolel sõdurid. Autojuhi sõnul otsivad miine. Varustuse järgi otsustades otsitakse miine kas vaatluse teel või siis püütakse neile peale astuda. Või siis paigaldavad pahalased siinkandis miine, punavalged sildid küljes.
Algab org. Allpool on riisiterrassid, üleval päike nagu pühapaiste. Ja siis miskine Titaaniku vaateplatvorm. Platvormil avaldab indialane soovi meiega koos pilti teha, mis oleks India-Eesti kultuurikoostöö erivorm. Indialane töötab India kultuuriministeeriumis ja külastab Kašmiri, et seal üle anda grante kohalikele noortele omaenese kultuuriga tutvumiseks. Demonstreerib ka vastavat videot. Video käivitamiseks on kaasas eraldi mees, noorem.
Saabume tollipunkti. Autot ründavad kurika- ja sallimüüjad. Raputame ükskõikselt pead, õnneks saabub mikrobuss, millele rünnak edasi suunatakse. Bussil on kergemeelselt aknad lahti. Müüjad suudavad kurikaid kiiremini bussi toppida, kui reisijad neid sealt välja visata. Ilmselt peab igal siia saabujal olema vähemalt üks kurikas.
Läbime 2,5 km pikkuse Jawahari tunneli ja oleme seega põhimõtteliselt Kašmirist väljunud. Teisel pool on tahumata lõikega mäed, mis vajuvad aegamisi madalamaks, lai tuhm jõgi, kurvid, palavus ja tihe liiklus. Korra pidurdame nii, et meie ja eessõitva auto vahele mahub vaevalt paberileht ja tunda on kummikärsahaisu. Istun marttikaldalikult tuima näoga edasi. Teepiiretelt jälgivad liiklust pärdikud. Vastu jookseb mees, kes ajab taga galopeerivat lehma.
Muslim dhabad asenduvad asutustega Krishna Upholster, Shiv Traders ja Ram Steel Works. Oleme tagasi hindude maailmas. Tänavatel on taas suurem hulk motikaid ja nende roolis on naisi. Puudest karvased künkad laiuvad taamal sinisesse sudusse. Lämmatav niiske palavus, näha on kõrvetavaid päikesekiiri.
Jammu tervitab värvilise ja räpiku hindu arhitektuuriga. Leiame öömaja, tormame duši alla. Sooja vett ei ole, vist. Millest pole lugu.
Õhtuooteks kulgeme lähedasse keldrisse, kus saab õlut, kevadrulle ja suppi. Siis vaatame saavutatud rõõmsas meeleolus Ragunatha templit. Kotid tuleb ära anda. Riskin ja jätan turvakontrolli efektiivsuse katsetamiseks noa taskusse. Konfiskeeritakse nii nuga kui ka pealamp ja näidatakse, et ma pärast neile järgi tuleks. Tempel on pühendatud Ramale, kes oli üks müütiline tegelane. Igas võimalikus ja võimatus kohas üritatakse panna täppi laubale ja nuruda annetust. Enamasti taganen viisakalt, ainult ühes kohas on väljapääs nii kitsas, et ma ei mahu Katrist mööda ja saan ka täpi otsaette. Õnneks on hiljem kraan, mille najal ennast kasida. Värviliste kujude kohal olevate kirjade lugemisega saab devanaagari tähestikku meelde tuletada.
Templist pääsenud, ostame jäätist. Jäätisemees kaevub küünarnukkideni külmkasti, et soovitud marki leida.
Hindud tunduvad siin suht sõbralikud ja ohutud.
Olles veidi toas lõõtsutanud, läheme vaatama järgmist vaatamisväärsust, milleks on keerlev restoran. Lauad on pidulikult kaetud ja kohalikud ilusti riides. Põrand tõepoolest keerleb ja mäkdoonaldsi silt kaob aegamisi nurga taha. Keskosa seisab paigal ja personal ilmselt otsib pidevalt taga, kuhu on kliendid liikunud. Meil tuleb lahkudes jällegi tuvastada, kus asub parasjagu lift. Ülevaadet Jammust eriti ei saa, on pimedus ja tuled. Õlut pole. Pärast sööki tuleb täita ankeet, muidu minema ei saa. Korrus allpool on baar, läheme vaatama. Õnnestub kaaperdada lift ilma liftimeheta. Džinntoonikut pole, sest toonikut pole. Pakutakse õlut, mida täis kõhu peale ei taha. Võtame mojitod ja kuniks seda kokku keedetakse, tekitame segaduse, sebides sisse ja välja. Sees on pärast äsjast jäätisesöömist külm, väljas jällegi õhk nagu soe ja märg käterätt. Valime lõpuks õues istumise, sest eestlane teadagi istub igal võimalusel õues. Segadus suureneb, sest mõistmatu valge inimene ei saa aru, et õues ju pole konditsioneeri. Katri selja taha installeeritakse hiiglaslik tiivik, mis vurrdi kogu soengu viltu puhub. Seepeale ilmselt otsustatakse köögis, et alkoholi pole kokteilidesse enam vaja.
Lisa kommentaar