pühas linnas

Bussid väljuvad üldiselt hommikuti, miska seame sammud kella seitsmeks bussijaama. Peamiselt püütakse meid meelitada tagasi Kašmiri, aga me ei anna järgi. Tahame Amritsari. Leidub Amritsari bussi mees. Teatab, et buss läheb hiljem, kella üheksa ajal. Aga on ka kohalik buss. No kui kohalik buss, siis kohalik buss. See läheb kohe. Katri jõuab vaevalt kaks saia osta.
Buss väljub pooltühjalt ja kihutab, aknast puhub sisse mõnus konditsioneer-tuul, mis reisijatel juuksed lehvima paneb. Aknaklaasid kolisevad, pagasiriiulilt ripub kuivav pesu. Ümberringi signaalitatakse. Totaalne India idüll. Reisi 32. päev ja ikka on mõnus teel olla. Tee on üldiselt korralik, ainult harva hüppame kõik koos istme küljest lahti.
Jõuame Punjabi osariiki. Aknast sisse puhuv tuul läheb soojemaks. Parasvöötmest troopikasse, oleme India kuumadel tasandikel. Tee ääres on nüüd Guru Nanak Furniture World, Singh Car Bazar ja Punjab National Bank.
Amritsaris. Taas tagasi alal, kus olen juba varem olnud. Tuk-tukijuht kangutab Katri koti pagasiriiulilt välja ja viib meid hotelli, mille nime ta ise välja mõtles. See on ka templi lähedal, tuba suur, puhas ja ilus, seega vahet pole. Tänavale süüa otsima. Kõigepealt ostame homseks bussipiletite asemel rongipiletid. Bussi väidetavalt hommikul ei lähe, ainult rong. Rong läheb see-eest kell viis. Oeh. Siis läheneb inglise keelt mitteoskav jalgrattarikšamees ja lubab meid sööma viia. Viib kohalikest kubisevasse Brothers' Dhabasse, kus neiu meid ukselt haarab ja lauda istutab, enne kui eriti ringi jõuame vaadata. Restoranis elu keeb. Õlut pole, st õllenimeline toode küll on, aga alkoholita. Edasi templisse. Rikšasõidul võib brežnevlikult lehvitada tee äärde kogunenud fännidele.
Templi ümber käivad ehitustööd, rajatakse marmorväljakut. Rahvast rohkem kui inimesi. Palav ja ere. Tiirleme ümber basseini, laseme end koos usklike massiga kuldse kupli alla pressida ja vaatame ära vihmasabina. Pärast laseme hulgal kohalikel enda taustal täitsa tasuta pilti teha. See on täna selline lisaatraktsioon neile.
Internet ütleb, et Punjabis on alkoholilembesed inimesed, seega valime ühe templist kaugema restorani nimega Crystal ja palume ennast õhtusöögiks sinna viia. Rikšajuhiga tuleb kaasa mees, kes sõbra käest küsib, kuidas sõita ja juhendab siis juhti. Sõit on pikk, restoran on tore. Pakutakse õlut ja kuuma šokolaadikastmega jäätist ja mööduv kelner vehib meie lauahõbeda sisse. Tagasisõiduks veereb ette velorikša, sõit on väga lõbus ja umbes kolm korda lühem kui hotellist restorani tulek.
Vaatamata rohkele plädistamisele pühas vees on vastupandamatu tahtmine jalgu pesta.