Delhis on veidi pilvine ja kohe hakkab palav.
Lennujaamas on Sudhir.
Annan talle edasi Krõõbi sooja käepigistuse, jaotamiseks kogu India
rahva vahel. Sudhir on Delhi mees. Erinevalt korralikest India
inimestest tegeleb muuhulgas matkamisega. Kuna kuu aja pärast, kui taas
pealinna saabume, on tema juba Kašmiris, siis on ta lahkelt kutsunud meid
saabumishommikusöögile oma koju.
Sudhir elab suures korrusmajas, mille ees on mehitatud valvega värav ja maa-aluses katakombilaadses parklas mitu sissejuhatajat. Lifti juures ootab poiss, kes meie kotid edasi toimetab. Puja, Sudhiri naine, juba ootab, laud on kaetud. Labrador Buzo rõõmustab külalisi nähes. Osa aega vaikime kohmetult, nad ei ole small talkis just palju kõvemad tegijad kui meie. Sudhiril ja Pujal on kaks last, sotsiaalantropoloogias doktorikraadi tegev poeg ja riigiteenistujate eksamiks valmistuv tütar.
Enese värskendamiseks juhatatakse meid kitarriga tuppa, saab pesta, kusta, kammida ja lennujaamast saadud rahapaki viisakalt pakendada. Anname üle kingitused ja saame vastu pärlid. Hea kaup.
India hommikusöök koosneb hulgast paranthadest, munaroast ja veel mingist kraamist, mille peale pannakse sibulat ja süüa soovitatakse sõrmedega. Viisakusest püüame endid lõhki süüa, ka lennuki hommikusöök ei olnud just kesine. Aga loomulikult olen ma kuulnud teisest hommikusöögist. Katri ei ole. Toiduga sebivad väikest kasvu teenijapoisid.
Taksoga jaamasõit võtab üle tunni aja. Uni lajatab nagu labidaga. Järgneb palav pooletunnine ootamine perroonil koos hulga India inimestega, eriti palju on sikhe, sest mingi veidra marsruudi tõttu sõidab rong lõpptulemusena Amritsari. Laes vehib meeletult hulk tiivikuid, aga higi niriseb ikka vaikselt mööda selga püksivärvli vahele. Tahaks Saare järve.
Saabub rong, vagunid on ebaloogilises järjekorras, pärast mõningast sebimist leiame oma lebokohad teisel korrusel. On konditsioneer. Saab magada. Vahepeal küsitakse passi ja nõutakse 95 ruupiat juurde. Vaidlen veidi vastu, aga siis tundub, et on ikka ametlik asi, trükituna paberi peal kirjas ja kviitungi saab ka. No kui kviitungi saab, siis mulle sobib.
Kalka on umbes nagu Vägeva raudteejaam, aga India mastaabis ehk kahe Rakvere suurune. Tume pilv on mäe otsa kinni jäänud. Vantsime esimese hotellini, saame toa, valame ennast veega üle ja läheme süüa otsima. Sigin-sagin, tuututamine, tolm, palavus ja turbanites inimesed. Tavaline India elu. Oleme sattunud lõuna ja õhtusöögi vahele, aga ühest mulgust siiski antakse taimetoitu. Mees kergitab kõigi pottide kaasi ja valime endale meelepärase sodi välja. Käbedalt küpsetatakse juurde chapatid ja sodi serveerub riisiga. Maitseb hea, aga õlut pole. Taandume tagasi tuppa tiiviku alla. Äkki õhtul leiab õlut ka.
Sudhir elab suures korrusmajas, mille ees on mehitatud valvega värav ja maa-aluses katakombilaadses parklas mitu sissejuhatajat. Lifti juures ootab poiss, kes meie kotid edasi toimetab. Puja, Sudhiri naine, juba ootab, laud on kaetud. Labrador Buzo rõõmustab külalisi nähes. Osa aega vaikime kohmetult, nad ei ole small talkis just palju kõvemad tegijad kui meie. Sudhiril ja Pujal on kaks last, sotsiaalantropoloogias doktorikraadi tegev poeg ja riigiteenistujate eksamiks valmistuv tütar.
Enese värskendamiseks juhatatakse meid kitarriga tuppa, saab pesta, kusta, kammida ja lennujaamast saadud rahapaki viisakalt pakendada. Anname üle kingitused ja saame vastu pärlid. Hea kaup.
India hommikusöök koosneb hulgast paranthadest, munaroast ja veel mingist kraamist, mille peale pannakse sibulat ja süüa soovitatakse sõrmedega. Viisakusest püüame endid lõhki süüa, ka lennuki hommikusöök ei olnud just kesine. Aga loomulikult olen ma kuulnud teisest hommikusöögist. Katri ei ole. Toiduga sebivad väikest kasvu teenijapoisid.
Taksoga jaamasõit võtab üle tunni aja. Uni lajatab nagu labidaga. Järgneb palav pooletunnine ootamine perroonil koos hulga India inimestega, eriti palju on sikhe, sest mingi veidra marsruudi tõttu sõidab rong lõpptulemusena Amritsari. Laes vehib meeletult hulk tiivikuid, aga higi niriseb ikka vaikselt mööda selga püksivärvli vahele. Tahaks Saare järve.
Saabub rong, vagunid on ebaloogilises järjekorras, pärast mõningast sebimist leiame oma lebokohad teisel korrusel. On konditsioneer. Saab magada. Vahepeal küsitakse passi ja nõutakse 95 ruupiat juurde. Vaidlen veidi vastu, aga siis tundub, et on ikka ametlik asi, trükituna paberi peal kirjas ja kviitungi saab ka. No kui kviitungi saab, siis mulle sobib.
Kalka on umbes nagu Vägeva raudteejaam, aga India mastaabis ehk kahe Rakvere suurune. Tume pilv on mäe otsa kinni jäänud. Vantsime esimese hotellini, saame toa, valame ennast veega üle ja läheme süüa otsima. Sigin-sagin, tuututamine, tolm, palavus ja turbanites inimesed. Tavaline India elu. Oleme sattunud lõuna ja õhtusöögi vahele, aga ühest mulgust siiski antakse taimetoitu. Mees kergitab kõigi pottide kaasi ja valime endale meelepärase sodi välja. Käbedalt küpsetatakse juurde chapatid ja sodi serveerub riisiga. Maitseb hea, aga õlut pole. Taandume tagasi tuppa tiiviku alla. Äkki õhtul leiab õlut ka.
Lisa kommentaar