Kalka - Shimla

Pärast kiirpakkimist spurdime jaama suunas, söögikohad on veel nagunii kinni, jaamas saab teed. Küpsiste nimi on "hide and seek". Seekord on meie nimed ilusti vaguni uksel kirjas. Organiseeritud kaose maa. Juurde tahetakse 40 ruupiat. Taevas roosatab.
Meie vastas ja üle vahekäigu istub neli indialasest noormeest, kes naeravad ja vadistavad, siis jäävad kõik korraga magama ja kui üles ärkavad, hakkavad pildistama. Tuuakse ka raudtee poolt teed ja küpsist. Enne küsitakse, kas tahame veg või non-veg hommikusööki. Järelikult pole küpsises liha.
Kurvid on hoogsad ja rong võtab neis ilusti poolringi. Aknast tulvavad sisse India lõhnad. Kui majad lõpevad, on lõhnad uued ja õhk värske. Raudteeäärne polegi prügiga palistatud. Möödume väikestest jaamadest, millest osa on hüljatuid, osades seisab mees rohelise ja punase lipuga. Kõik näeb välja kahtlaselt viks ja viisakas välja, mis mulje Katrile niimoodi Indiast jääb?
Peatume ühes jaamas, kõik kukuvad pildistama. Siseturism, valgeid ei hakka silma. Sikhist rongimees toob meile ennist võlgu jäänud 10 ruupiat. Saabub veel sööki, seekord kakukesed ja röstsai.
Pärast igat tunnelit on org, täis piimavahtu. Tunneleid on marsruudil 103, piimavahtu kulub palju. Kohati on raudtee serpentiinis.
Shimlas ründab meid mees hotellibukletiga. Dreamland. On internet, rõdu ja 24h soe vesi. Lubame pärast esialgset mehe ignoreerimist asja kaema minna. Tüüp võtab Katri koti kukile ja kappame ülespoole. Vastu tuleb teine mees, esimese vend. Võtab minu koti ja pärast ka Katri oma. Pärit on nad Kašmirist, tegelevad siin matkakorraldamisega. Tahavad meile ka kangesti matka korraldada. Aga meil on matk juba endal korraldatud.
On palav, aga mitte enam nii lämmatav kui all Delhis. Kõrgus juba veidi üle 2000 meetri ka. Mõni ime, et britid suvise kuumuse eest siia pagesid. Arhitektuuris on britte veel näha ja Kristuse kirik kõrgub keskväljal.
Saame toa, hiiglasliku. Tormame kohe duši alla. Rõdult on vägev vaade.
Matkamees lubab tuua meile riisi katuseterassile. Terrass on küll räpaste akendega suur ruum, mille katusel laamendavad ahvid ja kusevad üle katuseääre alla. Riis on ok. Tunnistame üles, et matk meil juba on, aga äkki suudab ta pakkuda mõistliku hinnaga džiipi. Katri ei tundu nimelt olevat vaimustuses 11 tunnist kohalikus bussis. Paraku busse me juba nägime ka. On erinevad variandid: ainult auto, auto koos giidiga, auto koos giidi ja majutusega, auto koos giidi, majutuse ja toitlustusega. Mida edasi, seda müstilisem hind. Juba alates giidist on minu meelest kõik muu täiesti ebavajalik. Me ei suuda ealeski siin selliste summade eest süüa ja selliste hindadega majutusi pole siin ka olemas. Tüüp räägib aga võimalusest ronida vahepeal mäkke ja külastada kohalikku kõige ilusamat orgu. Kompromissina võtame siis auto koos giidi ja mäega ning lõpp-punkti määrame ise, et mitte liiga tormakalt üles liikuda. Tüüp on suht solvunud, aga see on ka arusaadav kui mõelda, millise hunniku kasumit ta kaotas.
Küsime, kuidas saada Potter's Hillile, mispeale määrub meile kaela miski ekskursioonisarnane asi. No olgu peale. Neil vedas. Fotonäitust ei leia aga paraku üles, tüüp pole sellest midagi kuulnud ja lõpuks selgub, et kohalik pildimees Inder Pal on näituse kinni pannud ja maja metsameestele üle andnud. Neetud. Kõik muu on siiski mingil kujul olemas. Kõigepealt kosk. Kukub vesi ülevalt alla. All vedelevad prügi ja mõned India inimesed. Ronin kivi otsa pilti tegema ja laekun tagasi üleni märja ja sopasena. Huvitav. Tagasiteelt korjan üles kaks kaani. Need annab jala küljest kergelt lahti rebida, aga Katrile ei meeldi nende liiklemine autopõrandal, mis kaanidele fataalselt lõpeb. Brittide ehitatud suveresidentsil on kena aed, mille mähib parasjagu endasse suur pilv. Joome teed ja vaatame aeda läbi okastraadi. Asiaatidel on omapärane anne leida puhkepausiks ebaesteetilisi kohti. Majas sees asub laud, mille taga Nehru ja Jinnah India lõhestamisele alla kirjutasid. Lauda meile siiski ei näidata. Katri hakkab mind uskuma, et giid on üldiselt alati tüütu. Viimane punkt on Jakhu tempel, pühendatud Hanumanile, mistõttu kubiseb üritus pärdikutest, keda toikaga eemale tuleb peletada. Kellegi sari on nad juba puu otsa viinud. Templis sees käib miskine riitus, aga neist hindu templitest pole ma kunagi eriti aru saanud. Pildistame pärdikud üles ja lahkume õlleotsingutele.
Õlut restoranides ei müüda. Või lõpuks ikka müüakse, aga klaas mähitakse enne lauale toomist salvrätikusse. Kõrvallaua-mees hakkab meie päritolumaad mõistatama, lõpuks mõistatab ära ka. Kohalik joogaõpetaja, kellel on olnud kliente enda väitel kõigist riikidest peale Bosnia-Hertsegoviina. Eestist tunneb Eva Nõulikku, näitab FB profiili ka. Eva on täitsa olemas. Mees loeb ette terve rea soomekeelseid väljendeid ja nendib, et rendime auto liiga kallilt. Nojah, ma tean seda, aga lõpuks teeb see kõik viie päeva peale ca 120 eurot. Kolmanda õlle saabudes teatame, et aitab küll.