Päike tõuseb Tiibeti suunalt. Sealtpoolt ilmuvad ka kolm metseeslit, mis
meie eeslid korraks ärevile ajab. Üks koopaorav põgeneb vile saatel.
Suund põhjapoole. Täna peame jõudma Tso Moriri äärde.
Kollaste lillede vahele on ka lillasid visatud. Raja kõrval vudivad koopaoravad.
Rohelus lõpeb, algab taas kivikõrb. Org muutub järjest laiemaks, mäed kaovad kaugemale. Algul on kividele sekka ka rohelisi puhmaid, siis need kaovad ja jäävad ainult kivid, palavus ja virvendav õhk. Mõni kivi tõuseb kõrinal lendu.
Veidi enne lõunat hakkab oru paremas servas midagi sinetama. Järv tuleb vaikselt maakera kumeruse tagant esile, esialgu vaevumärgatav tindikarva riba, mis järjest laiemaks ja pikemaks venib. Õhu väreluses jääb mulje nagu võnguks järvepind üles-alla. Maastikku ilmestab üksik metseesel. Enne järve tekivad taas puhmad ja siis rohelus. Rohelusse peab üles seatama laager. Kell on veidi üks läbi. Koos lõunapausiga võttiski see 6-7-tunnine jalutamine tervelt neli tundi.
Roheluses on hiirte või mingite muude loomade urud. Koperdan neisse. Kui endale augu kaevad, siis turist sinna sisse kukub (Tso Moriri vanasõna).
Jalutan järveni, sest kogu ülejäänud seltskond alles venib kusagil. Pistan näpud sisse. Vesi on … soe! Ronin jalgupidi vette, veidi mudane, aga pikalt madal, sellest ka üllatav temperatuur. Vee värvi järgi on näha, et kõvasti kaldast eemal alles läheb sügavaks. Peletan minema trobikonna hanesid.
Binokli abil tuvastan, et karavan on kohale jõudnud ja laager üles pandud. Kui nemad paistavad mulle täppidena, siis ei saa ka mina nende jaoks palju suurem olla. Binoklit neil pole, see selgus eile, kui Tenzin mult hundivaatluseks vastavat tarvikut laenamas käis. Järelikult tuleb õigele eestlasele kohaselt huilates veekogusse viskuda. Huilgamine on küll mentaalne ja ka pärast ca 30-meetrist spurti on vesi endiselt põlvini, soe ja mudane. Olukord ei parane muidu kui kõhuli visates. Istun Tso Moriris ja otsustan, et see ongi ujumine. Tuul on üsna külm, kui ta mõnikord tuleb. Kui ei tule, võiks kasvõi päevitada.
Laagriplatsil askeldavad helepruunid musta maskiga linnud. Teepausi ja lõuna vahele jäävad tunnid vedelen telgis ja vaatan rohkem uksest välja kui raamatusse. Mangal hakib midagi, teisi pole kuulda ega näha. Tuul kord üritab kemmergut ära viia, kord kaob.
Magustoiduks on Mangal sedapuhku küpsetanud koogi ja sellele taignast kaunistuse peale pununud.
Kollaste lillede vahele on ka lillasid visatud. Raja kõrval vudivad koopaoravad.
Rohelus lõpeb, algab taas kivikõrb. Org muutub järjest laiemaks, mäed kaovad kaugemale. Algul on kividele sekka ka rohelisi puhmaid, siis need kaovad ja jäävad ainult kivid, palavus ja virvendav õhk. Mõni kivi tõuseb kõrinal lendu.
Veidi enne lõunat hakkab oru paremas servas midagi sinetama. Järv tuleb vaikselt maakera kumeruse tagant esile, esialgu vaevumärgatav tindikarva riba, mis järjest laiemaks ja pikemaks venib. Õhu väreluses jääb mulje nagu võnguks järvepind üles-alla. Maastikku ilmestab üksik metseesel. Enne järve tekivad taas puhmad ja siis rohelus. Rohelusse peab üles seatama laager. Kell on veidi üks läbi. Koos lõunapausiga võttiski see 6-7-tunnine jalutamine tervelt neli tundi.
Roheluses on hiirte või mingite muude loomade urud. Koperdan neisse. Kui endale augu kaevad, siis turist sinna sisse kukub (Tso Moriri vanasõna).
Jalutan järveni, sest kogu ülejäänud seltskond alles venib kusagil. Pistan näpud sisse. Vesi on … soe! Ronin jalgupidi vette, veidi mudane, aga pikalt madal, sellest ka üllatav temperatuur. Vee värvi järgi on näha, et kõvasti kaldast eemal alles läheb sügavaks. Peletan minema trobikonna hanesid.
Binokli abil tuvastan, et karavan on kohale jõudnud ja laager üles pandud. Kui nemad paistavad mulle täppidena, siis ei saa ka mina nende jaoks palju suurem olla. Binoklit neil pole, see selgus eile, kui Tenzin mult hundivaatluseks vastavat tarvikut laenamas käis. Järelikult tuleb õigele eestlasele kohaselt huilates veekogusse viskuda. Huilgamine on küll mentaalne ja ka pärast ca 30-meetrist spurti on vesi endiselt põlvini, soe ja mudane. Olukord ei parane muidu kui kõhuli visates. Istun Tso Moriris ja otsustan, et see ongi ujumine. Tuul on üsna külm, kui ta mõnikord tuleb. Kui ei tule, võiks kasvõi päevitada.
Laagriplatsil askeldavad helepruunid musta maskiga linnud. Teepausi ja lõuna vahele jäävad tunnid vedelen telgis ja vaatan rohkem uksest välja kui raamatusse. Mangal hakib midagi, teisi pole kuulda ega näha. Tuul kord üritab kemmergut ära viia, kord kaob.
Magustoiduks on Mangal sedapuhku küpsetanud koogi ja sellele taignast kaunistuse peale pununud.
Lisa kommentaar