Hommikusööki ilmestab rahe. Külm.
Osa edasisest päevast täidavad
prügimajanduse probleemid. Õnnetuseks näen pealt laagri kokkupakkimist.
Eelmistel päevadel oleme alati enne sündmuspaigalt kadunud. Prügi
jäetakse vedelema sinna, kuhu see on kukkunud või tuul selle viinud.
Võtan vile üles. Lubatakse korjata kokku "ühte kohta". Jah, muidugi,
kust tuul selle siis mööda maastikku laiali kannab. Ma ei soovi osaleda
“täida Himaalaja prügiga”-kampaanias.
Veel üks huvitav tähelepanek. Kui teema üles võtan, teatab kanadalanna “Oh, right” ja läheb korjab üles ennist tema telgist välja pudenenud taskuräti. Hämmastav, ma tõesti arvasin, et ta ei märganud räti põgenemist.
Otsustan vahelduseks pildistada prügi tema looduslikus keskkonnas.
Valge inimese meeleolust sõltub teadagi jootraha olemasolu ja suurus. Tusane valge inimene ei tähenda head ja teda tuleb kuidagi lõbustada, näiteks osutades jõe teisel kaldal metseeslile. Seost prügi ja metseesli vahel on küll keeruline näha.
Lisaks on Rajivil mure, et on turistid omavahel tülli ajanud.
Muidu on jõgi ja mäed ja taevas ja tuul ja päike ja pilved ja kivid.
Lõunapausi ajal, nii kuskil 12 paiku selgub, et laagripaigani on umbes tund aega vantsimist. Milleks jõuda keset päeva mingisse tobedasse laagrisse, ma jõuan küll veel neli tundi käia, leiab Carole. No mida ma eile õhtul siis rääkisin … Oleme küll täna alustanud tund aega hiljem kui tavaliselt, aga ilmselt see ei loe.
Rajiv jääb Carolet keerulisel laskumisel abistama. Kasutan juhust ja kaon silmapiiri taha. Carol on küll tore ja puha ja ma imetlen tema hindi keele alaseid teadmisi ja ilmselt enamus temavanuseid ei võta ette nädalapikkusi matku mägedes, aga ma ei suuda seda pidevat vadistamist taluda. Rajivist on küll pisut kahju, aga lõppude lõpuks makstakse talle turistide loba kuulamise eest. Mulle ei maksa kaasturisti loba kuulamise eest keegi.
Veel veidi piki jõge, siis tuleb saada teisele kaldale, vasakule. Paremale kulgev rada viib Tiibetisse. Piiril seisavad Hiina püssimehed. India omi pole. Jõge on sedapuhku suhteliselt palju. Mangal, Tenzin ja Norbu Tsering tulevad appi turiste üle vee viima. Nii kulgengi läbi jõe käsikäes laulu ümiseva Tenziniga, helesinised alukad välkumas. Carole upitatakse hobuse selga. Päris naljakas on vaadata siin ja seal jões kahlavaid inimesi, igaühel on erinev seisukoht, kus on vesi kõige madalam. Seekord on kahlamist küll rohkem, aga päikese käes tundub vesi soojem ega ole ka kuigi kõrge, veidi üle põlve kõige rohkem.
Teisel kaldal leiduvad sarved, mida hobusele pähe proovitakse. Hobune haigutab seepeale.
Tenzin, Mangal ja hobusemees jätkavad matka vilistades, hõigeldes ja lauldes. Ei teagi, kas üldine eksalteeritud meeleolu on tingitud teadmisest, et saab ühe päeva võrra varem õhtale, või ajas jõeületus kõik nii elevile.
Keerame ümber nurga ja olemegi Ladakhis. Janet Rizvi kirjutas, et on luksus saabuda Ladakhi jalgsi. Pöörame sisse orgu, mis on laialt roheline, pikitud kollaste lilledega ja ääristatud oranžide, osalt lumetipuliste mägedega. Kogu vaatemängu kohal on sinine, valgete pilvedega tupsutatud taevas. Võimas. Enne ei saanudki aru, kui väga ma rohelusest puudust tundsin. Siin ongi laagriplats. Ja kell pole veel kolmgi.
Kõrvulukustav vaikus. Aeg-ajalt tuleb jõe poolt tuul, läheb piki orgu ja kaob. Laagri külje all toimetab koopaorav. Tenzin olla eemal näinud hunti.
Tee saatel vestleme Carolega reisimisest, raamatutest, kultuuride erinevusest, ajaloost, filmidest ja muust. Mõistagi erudeeritult. Laiendan kõvasti ta silmaringi, näiteks Kesk-Aasia suunal. Ta pluusil leidub eelajaloolise linnu skelett. Lisaks muule selgub, et tema vanavanavanemad immigreerusid Kanadasse Ukrainast. Näed siis.
Pilved kaovad ja siis kaob päike ka aeglaselt mäe taha. Jäävad ainult kollased lilled, hobusepabulad ja teenindava personali ümin. Saan ööfüüsikaga ühele poole ja lähen üle Kerouac'ile, kes otsib tõde taga.
Mangal on küpsetanud õunu. Jõuan just mõelda, et seekord ei olegi pidanud võiteed jooma, kui hakatakse hobusemehele teed keetma ja küsitakse, kas tahame maitsta. Muidugi. Maitseb nagu enne.
Norbu Tsering on hämmastavalt palju reisinud. Dalai laama juurde Dharamsalasse ja Sikkimisse, Varanasisse, Dehra Duni ja Nepaali ja Bhutani ja mööda Indiat veel mujalegi. Tema kodukülas Tso Moriri ääres on talvel külm ja enamus inimesi kolib talveks Lehi või kuhugi selle lähedusse. Paar inimest jäetakse lammaste eest hoolitsema. Lambavilla ostab kokku Lehis tegutsev asutus, vill müüakse Srinagarisse, kus see sallideks keerutatakse, sallid omakorda tuuakse Lehi, kus need üüratute hindadega maha müüakse.
Hobusemeeste jalanõud on alati väga räbalad. Ükspäev kohatud Norbu Tseringi vennal olid lagunenud matkatossud, Norbu Tseringil endal mingid hädised jalavarjud, mis lisaks täna ka küljelt täitsa katki läksid. Aga õhtuks on hobusemees jalavarjud juba ilusti kinni nõelunud. Muidugi, Tenzin on osa distantsi läbinud varbavaheplätudes.
Tähti on eriti palju.
Veel üks huvitav tähelepanek. Kui teema üles võtan, teatab kanadalanna “Oh, right” ja läheb korjab üles ennist tema telgist välja pudenenud taskuräti. Hämmastav, ma tõesti arvasin, et ta ei märganud räti põgenemist.
Otsustan vahelduseks pildistada prügi tema looduslikus keskkonnas.
Valge inimese meeleolust sõltub teadagi jootraha olemasolu ja suurus. Tusane valge inimene ei tähenda head ja teda tuleb kuidagi lõbustada, näiteks osutades jõe teisel kaldal metseeslile. Seost prügi ja metseesli vahel on küll keeruline näha.
Lisaks on Rajivil mure, et on turistid omavahel tülli ajanud.
Muidu on jõgi ja mäed ja taevas ja tuul ja päike ja pilved ja kivid.
Lõunapausi ajal, nii kuskil 12 paiku selgub, et laagripaigani on umbes tund aega vantsimist. Milleks jõuda keset päeva mingisse tobedasse laagrisse, ma jõuan küll veel neli tundi käia, leiab Carole. No mida ma eile õhtul siis rääkisin … Oleme küll täna alustanud tund aega hiljem kui tavaliselt, aga ilmselt see ei loe.
Rajiv jääb Carolet keerulisel laskumisel abistama. Kasutan juhust ja kaon silmapiiri taha. Carol on küll tore ja puha ja ma imetlen tema hindi keele alaseid teadmisi ja ilmselt enamus temavanuseid ei võta ette nädalapikkusi matku mägedes, aga ma ei suuda seda pidevat vadistamist taluda. Rajivist on küll pisut kahju, aga lõppude lõpuks makstakse talle turistide loba kuulamise eest. Mulle ei maksa kaasturisti loba kuulamise eest keegi.
Veel veidi piki jõge, siis tuleb saada teisele kaldale, vasakule. Paremale kulgev rada viib Tiibetisse. Piiril seisavad Hiina püssimehed. India omi pole. Jõge on sedapuhku suhteliselt palju. Mangal, Tenzin ja Norbu Tsering tulevad appi turiste üle vee viima. Nii kulgengi läbi jõe käsikäes laulu ümiseva Tenziniga, helesinised alukad välkumas. Carole upitatakse hobuse selga. Päris naljakas on vaadata siin ja seal jões kahlavaid inimesi, igaühel on erinev seisukoht, kus on vesi kõige madalam. Seekord on kahlamist küll rohkem, aga päikese käes tundub vesi soojem ega ole ka kuigi kõrge, veidi üle põlve kõige rohkem.
Teisel kaldal leiduvad sarved, mida hobusele pähe proovitakse. Hobune haigutab seepeale.
Tenzin, Mangal ja hobusemees jätkavad matka vilistades, hõigeldes ja lauldes. Ei teagi, kas üldine eksalteeritud meeleolu on tingitud teadmisest, et saab ühe päeva võrra varem õhtale, või ajas jõeületus kõik nii elevile.
Keerame ümber nurga ja olemegi Ladakhis. Janet Rizvi kirjutas, et on luksus saabuda Ladakhi jalgsi. Pöörame sisse orgu, mis on laialt roheline, pikitud kollaste lilledega ja ääristatud oranžide, osalt lumetipuliste mägedega. Kogu vaatemängu kohal on sinine, valgete pilvedega tupsutatud taevas. Võimas. Enne ei saanudki aru, kui väga ma rohelusest puudust tundsin. Siin ongi laagriplats. Ja kell pole veel kolmgi.
Kõrvulukustav vaikus. Aeg-ajalt tuleb jõe poolt tuul, läheb piki orgu ja kaob. Laagri külje all toimetab koopaorav. Tenzin olla eemal näinud hunti.
Tee saatel vestleme Carolega reisimisest, raamatutest, kultuuride erinevusest, ajaloost, filmidest ja muust. Mõistagi erudeeritult. Laiendan kõvasti ta silmaringi, näiteks Kesk-Aasia suunal. Ta pluusil leidub eelajaloolise linnu skelett. Lisaks muule selgub, et tema vanavanavanemad immigreerusid Kanadasse Ukrainast. Näed siis.
Pilved kaovad ja siis kaob päike ka aeglaselt mäe taha. Jäävad ainult kollased lilled, hobusepabulad ja teenindava personali ümin. Saan ööfüüsikaga ühele poole ja lähen üle Kerouac'ile, kes otsib tõde taga.
Mangal on küpsetanud õunu. Jõuan just mõelda, et seekord ei olegi pidanud võiteed jooma, kui hakatakse hobusemehele teed keetma ja küsitakse, kas tahame maitsta. Muidugi. Maitseb nagu enne.
Norbu Tsering on hämmastavalt palju reisinud. Dalai laama juurde Dharamsalasse ja Sikkimisse, Varanasisse, Dehra Duni ja Nepaali ja Bhutani ja mööda Indiat veel mujalegi. Tema kodukülas Tso Moriri ääres on talvel külm ja enamus inimesi kolib talveks Lehi või kuhugi selle lähedusse. Paar inimest jäetakse lammaste eest hoolitsema. Lambavilla ostab kokku Lehis tegutsev asutus, vill müüakse Srinagarisse, kus see sallideks keerutatakse, sallid omakorda tuuakse Lehi, kus need üüratute hindadega maha müüakse.
Hobusemeeste jalanõud on alati väga räbalad. Ükspäev kohatud Norbu Tseringi vennal olid lagunenud matkatossud, Norbu Tseringil endal mingid hädised jalavarjud, mis lisaks täna ka küljelt täitsa katki läksid. Aga õhtuks on hobusemees jalavarjud juba ilusti kinni nõelunud. Muidugi, Tenzin on osa distantsi läbinud varbavaheplätudes.
Tähti on eriti palju.
Lisa kommentaar