Kašmiris

Minu kreisi idee ööbida põrgus tähendas maailma ühte kõige kõvemat voodit, mittetöötavat soojaveekraami ja kesktänavaliiklust otse akna all.
Hommikusöögiks tuleb omletti saiaga taga ajada.
Veel mõned külad Ladakhi. Pandrasis koristatakse vilja ja seotakse seda vihku. Mööda teed kulgevad hiiglaslikud viljavihud, jalad all. Karjused on loomadega teel, värvilised ja kilisevad. Asfalti on sedapuhku vähevõitu. Prügi see-eest rohkem kui varem.
Zoji kuruga Ladakh lõpeb ja algab Kašmir. Müraki ilmuvad puud. Palju puid. Kašmiri seeder. Vaated on head, aga arvestada tuleb asjaoluga, et oleme sõjaväestatud piirkonnas. Pildistades peavad silmad kogu aeg peas keerlema, et midagi soovimatut kaadrisse ei satuks või keegi soovimatu pildistamist pealt ei näeks. Siin ja seal istuvad põõsas mehed püssiga, silmad kaitsetahtest hiilgamas. Kui näen, et kontrollpunktis pannakse mu päritolumaana kirja „Estolyia", on veidi kahju, et ma ei öelnud riigiks „Stombia“.
Sonamargis satume keset sõjaväekonvoid. Mõnel on kastis peas mootorrattakiiver. Isegi mitte märulikiiver. Julgestus on väljas suvaliselt. Konvoi läheb oma teed ca 30 km enne Srinagarit, kus algab katkematu Srinagari eesküla.
Paatmajast tullakse meile kaldale vastu, väga ei plõksita päev hilisema saabumise üle. Paat on vinge, kõigepealt rõdu, siis elutuba, siis söögituba ja pika koridori lõpus meie eluruum. Kahe voodiga. Vann. Puhas. Riided saab vannitoas põrandale loopida. Tervitustee kaneeliga.
Pärast pesu peame kaubanduslikke läbirääkimisi manageriga. Sedapuhku jään kõiges endale kindlaks. Paketti ei taha. Linnaekskursiooni ei taha. Tahan shikarasõitu ja hiljem autot kolmeks päevaks. Ja wifi parooli. Lõpuks saame oma tahtmise ja boss teeb meile õlled välja. Tema oma võtame lõunalauda kaasa. Lõunalauast võtame kaasa veepudeli ja mahlapaki. Kõik mis ripakil, see ära.
Saabub paat, juht saab juhised meid mitte kaubanduslikke pakkumistega lasta segada. Kolmetunnine ringsõit mööda järve viib meid vesirooside ja lootoste keskele, kus pardid mööda lehti jooksevad nagu jeesused, mäed vees peegelduvad ja kohalikud pead pesevad, seejärel külavahele, kus on ujuvad aiad, ja lõpuks turule. Vee lõhn on mõnus. Paadimees on rahulik. Elu on lill.
Eelmine
põrgutee
Järgmine
aiad

Lisa kommentaar

Email again: