Hommikusöögilt tuleb põgeneda, enne kui kolmandat korda veel omletti tuuakse. Setting on kolonisaatorlik.
Purjetame
kaldale ja võtame tuk-tuki, et sõita aedadesse. Aiad on mogulite
ehitatud. Chesme Shahi aed on pisike, meie ilmudes lülitatakse
purskaevud tööle. Tagaosas on allikas, kust kõlbab juua. Meiega sobitab
tutvust aednik. Ilmub tukijuht ja püüab käituda giidina. Teab, kus on
Pari Mahal ja järgmiseks sõidame sinna. Kunagisest budistlikust
ehitisest tegi troonipärijakandidaat Dara Shoukah astronoomiakooli. On
lilli ja mõned püssimehed. Enne objektile saabumist tuleb poolel teel
läbida metallidetektor, tulemus kedagi ei huvita. Turvameetmed peavad
kaitsma läheduses resideeruvat kohalikku kõrget ametimeest. Kui tukijuht
juba kolmandat korda küsib, mitmes Indiavisiit see mulle on ja millal
Srinagarisse saabusime, saan viisakusest võitu ja teen talle
vastuvaidlemist mittekannatava ettepaneku oodata oma sõiduvahendi
juures.
Nishati aed on suur ja uhke. Lööme tagasi isehakanud giidi rünnaku, leiame kolm lammast, korjame endale sappa esiti mõned koerad ja siis trobikonna kohalikke meeskodanikke. Koerad pole pealetükkivad ja kaovad kuhugi, meeskodanikud soovivad ennast meie taustal pildistada. Põgenen sündmuskohalt, mistõttu jääb nägemata episood, mille käigus üks meestest valgete vahtimise käigus vette kukub. Moguli arhitektuuri sisse on kakatud. Viimane, Shalimari aed, ei avalda eriti muljet, kuniks purskaevud tööle pannakse. Need võiks kogu aeg töötada. Basseinid on aga sodi täis. Aia keskel on tükk suhteliselt hästi säilinud moguli arhitektuuri. Tualetti saab perepiletiga.
Suundume kesklinna Jameh mošeed kaema. Tundub juba, et pääsen puhtalt, aga siis avastab sissepääsu valvav vanamees, et püksisääred on liiga lühikesed ja tuleb endale hõlst peale tõmmata. Kohalikel lõbu laialt. Sees polegi eriti midagi peale kahe naise kisma, aga tornid on ägedad. Mehed pesevad koos varestega nägu.
Teel söögikohta otsima kleepub sappa mees. Ootan, millal ta midagi müüa tahab. Ei tahagi. Vist. Vana kunsti restaureerib, turistidega ei tegele. Kuuleb Eestist esimest korda (tõesti...) ja tahaks rohkem teada. Üksiti on nõus meile oma töökoda ja vanalinna vanu maju näitama. Mis seal ikka, lepime homseks kohtamise kokku.
Sööme Ahdoos, mis vist ainsana 90ndatel lahti oli. On range näoga vanamehed ja õlu mõistagi keelatud. Lammas on hõrk. Saabume paaditransiidipunkti 6-minutilise hilinemisega.
Tuuakse teed. Rüüpame seda õhukestest tassidest oma elutoas, laes väreleb vees peegelduv valgus. Milline sahiibiidüll.
Siis kästakse kell viis valmis olla. Tuleb minna kuhugi tootmisprotsessi vaatama. Lubatakse, et sõit on tasuta ja midagi ostma ei pea. Puitnikerdused ja lambivarjud või mis. Tasuta mööda järve oleme nõus sõitma.
Algus on mõnus, logeleme mööda järve vaikse vulina saatel. Hotellipoiss tuleb küll kaasa, aga tegemist on meeldiva noormehega, kes väga ei sega. Sihtpunktiks osutub olema pood. Midagi ei toodeta, ainsaks tootmisprotsessi kirjelduseks on pidevalt korrutatav „käsitsi tehtud". Vaatame vaipu üsna nõutult ja hiiglaslikke papmašeest elevante veel nõutumalt. Selgitus, et need võidakse meile postiga koju saata, ei tee olukorda just kergemaks. Kui olen pika punnimise peale välja valinud võtmehoidja ja Katri leidnud transvestiidist ingli, on poemees omakorda veidi nõutu. Viimaks taipab salle pakkuda. Sallile on tellimus, seega vaatame salle ja joome teed terve ülejäänud õhtu. Korjame kokku sallihunniku, mis nõuab kaardimakset. Visinal, aga kaardimakse toimib. Kviitungit nähes nõuan oma summa ülearvutamist ja tühjendan poemehe kassat 22 600 ruupia võrra. Jäigi täna raha vahetamata, ruupiad olid üsna otsakorral. Katri võtab ühe salli kaasa, seega on igaüks midagi saanud. Ülejäänud hunnik tuleb DHL-ga, inshallah. Muuhulgas salgan Katri kahel korral maha, ühel korral abikaasa, teisel emana. Enne kui kukk on kolm korda laulnud.
Tagasi plädistame pimedas, kokk ootab juba õhtusöögiga. Hotellipoiss näpib meie tehnilisi vahendeid ja sisse murrab miskine thangka-mees. Kuigi kaup oli, et kaupmehed tohivad tulla ainult meie expressis verbis nõusolekul. Vanamehe vanaisa olla siin väidetavalt alati käinud. Lubame ainult vaadata, aga pärast läheb nii nagu alati.
Nishati aed on suur ja uhke. Lööme tagasi isehakanud giidi rünnaku, leiame kolm lammast, korjame endale sappa esiti mõned koerad ja siis trobikonna kohalikke meeskodanikke. Koerad pole pealetükkivad ja kaovad kuhugi, meeskodanikud soovivad ennast meie taustal pildistada. Põgenen sündmuskohalt, mistõttu jääb nägemata episood, mille käigus üks meestest valgete vahtimise käigus vette kukub. Moguli arhitektuuri sisse on kakatud. Viimane, Shalimari aed, ei avalda eriti muljet, kuniks purskaevud tööle pannakse. Need võiks kogu aeg töötada. Basseinid on aga sodi täis. Aia keskel on tükk suhteliselt hästi säilinud moguli arhitektuuri. Tualetti saab perepiletiga.
Suundume kesklinna Jameh mošeed kaema. Tundub juba, et pääsen puhtalt, aga siis avastab sissepääsu valvav vanamees, et püksisääred on liiga lühikesed ja tuleb endale hõlst peale tõmmata. Kohalikel lõbu laialt. Sees polegi eriti midagi peale kahe naise kisma, aga tornid on ägedad. Mehed pesevad koos varestega nägu.
Teel söögikohta otsima kleepub sappa mees. Ootan, millal ta midagi müüa tahab. Ei tahagi. Vist. Vana kunsti restaureerib, turistidega ei tegele. Kuuleb Eestist esimest korda (tõesti...) ja tahaks rohkem teada. Üksiti on nõus meile oma töökoda ja vanalinna vanu maju näitama. Mis seal ikka, lepime homseks kohtamise kokku.
Sööme Ahdoos, mis vist ainsana 90ndatel lahti oli. On range näoga vanamehed ja õlu mõistagi keelatud. Lammas on hõrk. Saabume paaditransiidipunkti 6-minutilise hilinemisega.
Tuuakse teed. Rüüpame seda õhukestest tassidest oma elutoas, laes väreleb vees peegelduv valgus. Milline sahiibiidüll.
Siis kästakse kell viis valmis olla. Tuleb minna kuhugi tootmisprotsessi vaatama. Lubatakse, et sõit on tasuta ja midagi ostma ei pea. Puitnikerdused ja lambivarjud või mis. Tasuta mööda järve oleme nõus sõitma.
Algus on mõnus, logeleme mööda järve vaikse vulina saatel. Hotellipoiss tuleb küll kaasa, aga tegemist on meeldiva noormehega, kes väga ei sega. Sihtpunktiks osutub olema pood. Midagi ei toodeta, ainsaks tootmisprotsessi kirjelduseks on pidevalt korrutatav „käsitsi tehtud". Vaatame vaipu üsna nõutult ja hiiglaslikke papmašeest elevante veel nõutumalt. Selgitus, et need võidakse meile postiga koju saata, ei tee olukorda just kergemaks. Kui olen pika punnimise peale välja valinud võtmehoidja ja Katri leidnud transvestiidist ingli, on poemees omakorda veidi nõutu. Viimaks taipab salle pakkuda. Sallile on tellimus, seega vaatame salle ja joome teed terve ülejäänud õhtu. Korjame kokku sallihunniku, mis nõuab kaardimakset. Visinal, aga kaardimakse toimib. Kviitungit nähes nõuan oma summa ülearvutamist ja tühjendan poemehe kassat 22 600 ruupia võrra. Jäigi täna raha vahetamata, ruupiad olid üsna otsakorral. Katri võtab ühe salli kaasa, seega on igaüks midagi saanud. Ülejäänud hunnik tuleb DHL-ga, inshallah. Muuhulgas salgan Katri kahel korral maha, ühel korral abikaasa, teisel emana. Enne kui kukk on kolm korda laulnud.
Tagasi plädistame pimedas, kokk ootab juba õhtusöögiga. Hotellipoiss näpib meie tehnilisi vahendeid ja sisse murrab miskine thangka-mees. Kuigi kaup oli, et kaupmehed tohivad tulla ainult meie expressis verbis nõusolekul. Vanamehe vanaisa olla siin väidetavalt alati käinud. Lubame ainult vaadata, aga pärast läheb nii nagu alati.
Lisa kommentaar