metsa

Saabub auto, juht on peast porgandikarva, mis tähendab, et kohalikul skaalal on ta kangesti ilus mees.
Mäed on ennast pilve mähkinud ja ainult ajuti ilmuvad kontuurid tuletavad meelde, et me ei ole näiteks Ida-Virumaal. Tee ääres müüakse safranit, kuivatatud puuvilju ja kriketikurikaid. Sõdureid on näha majakatustel, tänavanurkadel ja küngastel. Kiivrite ja killuvestidega. Siin-seal on kontrollpunktid, pisteliselt kontrollitakse autosid.
Peatus Avantipuras, seal on 9. sajandil rajatud templist jäänud varemed. Peletame wannabe-giidi. Nad on siin ikka ilgelt tüütud. Tempel on üsna katki.
Anantnagis on sõjavägi teel ees ja käsib ringi sõita. Linnast läbi ja oleme ootamatult keset lahmakaid riisipõlde, puid ja põõsaid. Riisikasvatus käib siin kuidagi teistmoodi kui varem nähtud.
Veidi enne Daksumit on teejoomise peatus. Tualeti järele pärimine tekitab suurema arutelu, juht saab kaasa hulga juhiseid ja tundub, et lähim käimla asub järgmises külas.
Mäed ilmuvad nähtavale ja on kaetud puudega. Sõidame Daksumist läbi ja ebakindlalt keerutab juht tükk maad ülesmäge. Kuna ühtegi hotelli polnud näha, ei tea ta ilmselt, mida meiega peale hakata. Mulle jäi küll silma üks veidi lääbakil „tourist bungalow" silt. Aga las sõidab, vaated on ülevalt paremad, hiigelpikad puud suunatud taevasse, justnagu ei oleks nad mitte muinasjutust, vaid müüdist. Eepiline mets.
Tee ääres seisvalt mehelt saadud juhiste järgi keerame viimaks alla tagasi. Turistibungalo on hüljatud moega, uks lukus. Juht vestleb pikalt esmalt poisiga, siis külamehega, siis arutatakse asja veel hulga külaelanikega, kes hõiklemise kaugusel leiduvad, kuniks majast ilmuvad lausa kaks meest. Tuba on, üsna kena, aga tegemist on riikliku külalistemajaga ja toa oleks pidanud internetist bronnima. Nojah, internetis ei olnud kogu selle pagana küla kohta suurt midagi leida, peale kellegi lahke foorumlase soovituse, et siin on ilus ja vähe inimesi. Mis on ka tõsi. Täidame formulari, mis telefoni teel peakontorisse spellitakse. Peakontorile jääb selgusetuks, mis riigi asukatega tegemist, mispeale selgitan, et äsja spellitud imeloom ongi meie päritoluriik. Mandriks pakutakse seepeale esialgu Ameerikat. Võibolla ta mõtles tegelikult Aafrikat (Eritrea, Etioopia, Estonia, ...). Üllatuslikult lubatakse ka süüa anda. Just kui olime arvanud, et järgmised kaks päeva tuleb ületeeküpsistest toituda.
Ilmuvad turistid lähedasest linnast ja korraldavad koos kohalikega maja ees kogunemise. Kõik vaatavad, mis me teeme. Me ei tee eriti midagi, istume ja vahime niisama. Rahva lõbustamiseks kirjutan märkmikku, asja uuriv kohalik arvab, et tekst on ameerika keeles.
Süüa saabki, riis ja läätsed. Vanamees keerleb ümber laua ja tõstab kurjakuulutava naerulagina saatel järjest riisi taldrikule. Aeg-ajalt nõuab aru, kas on ka maitsev.
Pärast sööki putkame metsa. Leiame teeraja, kruusatee, kulgeb oja kõrval ja on kaunistatud mõningate lehmakookidega. Korjame ojast hulga kive, jõuame lambafarmini, kus ridade viisi päikesepaneele. Edasi on kümmekond hüljatud lambalauta ja muud ehitist. Tee muutub rajaks, raja äärde on keegi ehitanud rohmakad pingid, üks on katusega. Mets peaaegu nagu Käsmus, kui ahvid välja arvata. Trobikond ahve põgeneb toikaga vehkiva mehe eest puu otsa ja tuleb sealt siis robinal alla. Teine seltskond on valgete juustega pärdikud, need vallutavad lambalauda. Omamoodi nägudega kohalikel on kuskil eemal metsas pesa. Tassivad sinna turjal suuri kotte ja püüavad küsida, kuhu me läheme. Me läheme ikka Daksumisse tagasi. Mets piniseb ja vilistab. Mööda teed venib võimas kollane nälkjas.
Asfaldile välja jõudes tuleb tee kõrvalt majast mees ja teatab, et metsa ei tohi üksi minna, sest seal on karu ja leopard. Ma ei hakka seletama, mis juhtus viimati naisterahvast rünnanud leopardiga. Pealegi peab olema luba ja giid. Need saab tema käest. Lubame järgmine kord tublimad olla (ja läbi metsa tagasi öömajja minna). Tee kohal on silt „Wildlife sanctuary“.
Öömaja ees mängitakse meile kriketit.
Õhtusöögi lõpetab sundhalvaasöömine.