Öösel kostab osa aega ainult ritsikat, osa aega koerte haukumist ja
norskamist.
Elektri saabumise ja kadumise rütmis süttib ja kustub mu pea
juures miskine avariivalgus. Magamist see kõik väga ei hõlbusta ja on
päris tore, kui pool kuus äratuskell heliseb.
Kell kuus peaks kloostris olema hommikutseremoonia. Läheme kohale, paljude punaste juustega tüdruk on ka. Uue kloostri suure saali uks, kus asi peab toimuma, on aga lukus ja mööduv munk ütleb, et tseremooniat siin täna pole, on vanas kloostris üheainsa munga esituses. Suundume siis sinna. Kolinat juba kostab, ruum on pime, istume ja toetame selja vastu posti. Mõnus mörin kestab mõnda aega, vahepeal kolin ja trumm ja viled. Selline performance. Taskulambivalgel näeb ka seintel olevaid maalinguid.
Katri kobib tagasi magama, ma lähen uitama. Ronin korra üles koobasteni, käin põldude vahel, kus kasvab nisu, jõuan jõeni, kus osutub olema küla prügimägi. Siis ongi juba aeg hommikusöögile liikuda.
Kuna vana kloostri ülejäänud templid olid ennist lukus, läheme pärast sööki koos Radžuga uuesti katsetama. Kloostris on ukrainlased, kes õnneks ei jätka poolelijäänud juttu. Naisukrainlane kirjutab miskit artiklit ja kiusab munka küsimustega. Templites on maalingud alates 10.-12. sajandist, päris äge. Tehtud taimemahla ja muu taolisega. Pildistada ei tohi.
Viimane päev Radžu ja sõnaahtra juhiga viib meid Kazasse. Teel põikame Dhankari kloostrisse, mis uhkelt tee kohal kiviteravike vahel troonib. Sees on pisike tempel ja katuselt suurepärane vaade. Dalai laama peatus siin, kui 1959 Tiibetist põgenes. Tema voodi olla veel alles.
Kazas on turiste ja turg ja uus klooster ja veidi internetti. Ja palju aega raamatut lugeda. Katri võitleb oma pagasiga. Elektrist on saamas minu lemmiktarbekaup Indias.
Kell kuus peaks kloostris olema hommikutseremoonia. Läheme kohale, paljude punaste juustega tüdruk on ka. Uue kloostri suure saali uks, kus asi peab toimuma, on aga lukus ja mööduv munk ütleb, et tseremooniat siin täna pole, on vanas kloostris üheainsa munga esituses. Suundume siis sinna. Kolinat juba kostab, ruum on pime, istume ja toetame selja vastu posti. Mõnus mörin kestab mõnda aega, vahepeal kolin ja trumm ja viled. Selline performance. Taskulambivalgel näeb ka seintel olevaid maalinguid.
Katri kobib tagasi magama, ma lähen uitama. Ronin korra üles koobasteni, käin põldude vahel, kus kasvab nisu, jõuan jõeni, kus osutub olema küla prügimägi. Siis ongi juba aeg hommikusöögile liikuda.
Kuna vana kloostri ülejäänud templid olid ennist lukus, läheme pärast sööki koos Radžuga uuesti katsetama. Kloostris on ukrainlased, kes õnneks ei jätka poolelijäänud juttu. Naisukrainlane kirjutab miskit artiklit ja kiusab munka küsimustega. Templites on maalingud alates 10.-12. sajandist, päris äge. Tehtud taimemahla ja muu taolisega. Pildistada ei tohi.
Viimane päev Radžu ja sõnaahtra juhiga viib meid Kazasse. Teel põikame Dhankari kloostrisse, mis uhkelt tee kohal kiviteravike vahel troonib. Sees on pisike tempel ja katuselt suurepärane vaade. Dalai laama peatus siin, kui 1959 Tiibetist põgenes. Tema voodi olla veel alles.
Kazas on turiste ja turg ja uus klooster ja veidi internetti. Ja palju aega raamatut lugeda. Katri võitleb oma pagasiga. Elektrist on saamas minu lemmiktarbekaup Indias.
Lisa kommentaar