Hommikuks on pilved kõrgemal, isegi päike piilub meile üle mäeharjade tuppa.
Tee
kerib kõrgemale, puud jäävad allapoole ja ümberringi on ainult kivi.
Sutlej jõgi keerab nina Tiibeti poole ja edasi jälitame juba mõnevõrra
kitsamat Spiti jõge. Nii jõgi kui ka mäed on šokolaadikarva. Esineb
üllatuslikult palju asfaltteed, aga ka sildu stiilis, et auto tagumiste
rataste alt kukuvad lauad ükshaaval alla jõkke.
Lõunaks sööme Nakos suppi. Nakos on ka pisike tempel ja roheline tiik. Põldudel kasvavad teineteise kaisus kartul ja roheline uba. Oleme jõudnud Spitisse, kohalik keel on ladakhi keelele sarnane ja tervitusena käibib juba "julley".
Kahel korral näitame ette passid ja loa, sõdurid ei suuda uskuda, et selline riik olemas on nagu Eesti. Tiibeti piir jääb 17 km kaugusele.
Tabos majutume lilletatud ja sinisesse öömajja. Tuba pole kuigi suur, see-eest ei haise koirohu järele ja linad on puhtad. On sooja vett.
Saabumas on Kyi templi rinpoche ja rahvas rivistub valgete rättidega tee äärde. Mõned naised on traditsioonilises rõivas, peas siniste kividega tanud. Rinpoche saabub džiibiga, on veidi elevust ja siis pildistavad kohalikud üksteist uue templi stuupa taustal. Uus tempel peaks valmis saama järgmisel aastal, siis tuleb siia taas ka dalai laama. Longime vana templi ümber, uksed on kinni, sisse saab homme.
Katri läheb duši alla, me Radžuga teed jooma. Millegipärast on Radžul komme omast taskust kõik teejoomised kinni maksta. Mul oleks nagu Indian boyfriend.
Ronime üles mediteerimiskoobastesse. Enam siin küll keegi ei mediteeri, aga on hea vaade, vaikne ja rahulik. All on küla, majad nagu Ladakhis, valged, tumedate aknaraamidega, hein ja palvelipud katuseservades.
Radžu sebib meile õhusöögi kõrvale õlled. Elekter läheb ja tuleb. Vaatame India filme, aga kuna kanalid vahetuvad kiiresti, ei tule filmikokkuvõttest midagi välja. Radžul on olnud paar tüdruksõpra ja vanemad tegelesid teemaga, kui ta oli ca 20-aastane, nüüdseks on nad loobunud ja Radžu meelest on vaba olla ja reisida hea. Mõistlik.
Lõunaks sööme Nakos suppi. Nakos on ka pisike tempel ja roheline tiik. Põldudel kasvavad teineteise kaisus kartul ja roheline uba. Oleme jõudnud Spitisse, kohalik keel on ladakhi keelele sarnane ja tervitusena käibib juba "julley".
Kahel korral näitame ette passid ja loa, sõdurid ei suuda uskuda, et selline riik olemas on nagu Eesti. Tiibeti piir jääb 17 km kaugusele.
Tabos majutume lilletatud ja sinisesse öömajja. Tuba pole kuigi suur, see-eest ei haise koirohu järele ja linad on puhtad. On sooja vett.
Saabumas on Kyi templi rinpoche ja rahvas rivistub valgete rättidega tee äärde. Mõned naised on traditsioonilises rõivas, peas siniste kividega tanud. Rinpoche saabub džiibiga, on veidi elevust ja siis pildistavad kohalikud üksteist uue templi stuupa taustal. Uus tempel peaks valmis saama järgmisel aastal, siis tuleb siia taas ka dalai laama. Longime vana templi ümber, uksed on kinni, sisse saab homme.
Katri läheb duši alla, me Radžuga teed jooma. Millegipärast on Radžul komme omast taskust kõik teejoomised kinni maksta. Mul oleks nagu Indian boyfriend.
Ronime üles mediteerimiskoobastesse. Enam siin küll keegi ei mediteeri, aga on hea vaade, vaikne ja rahulik. All on küla, majad nagu Ladakhis, valged, tumedate aknaraamidega, hein ja palvelipud katuseservades.
Radžu sebib meile õhusöögi kõrvale õlled. Elekter läheb ja tuleb. Vaatame India filme, aga kuna kanalid vahetuvad kiiresti, ei tule filmikokkuvõttest midagi välja. Radžul on olnud paar tüdruksõpra ja vanemad tegelesid teemaga, kui ta oli ca 20-aastane, nüüdseks on nad loobunud ja Radžu meelest on vaba olla ja reisida hea. Mõistlik.
Lisa kommentaar