viimnepäev

Jõuame liiga vara. Ootame. Lööme tagasi ühe agressiivse rikšamehe ja paari kerjuse rünnaku. Mohammedi ei ilmu. Alternatiivne plaan – vaadata üle Ašoka sammas. See asub siinkandis sildi all Feroz Shah Kotla. Esimene tukijuht ei tea sellist kohta. Teine ka ei tea. Kogunev rahvakoosolek pakub staadionit ja poodlemist. Kui Feroz Shah oleks teadnud, et ühel päeval ei ole ta Delhis mitte keegi … Ja ka Ašoka pole tegija, kuigi nad tema samba kapiteeli oma passi esikaanele on tõstnud. Samas, koht peaks olema lähedal, hakkame jalutama. Jalutame ja tänavad ei lähe hästi kaardiga kokku. Lõpuks teab naisterahvas luuaga, kuhu tahame minna ja teeb selle selgeks mööduvale velorikšajuhile. Naised ja koristajad, neil püsib maailm.
Feroz Shahi palee varemed on täitsa olemas ja jalutasime neist enne väga lähedalt mööda. Varemete vahel on pügatud muru ja hulk suuri musti sipelgaid. Ringi jooksevad mangustid ja vöötoravad, pea kohal tiirlevad kullid. Metsik koht. Sammas on eemal varemekuhila otsas ja ümbritsetud koolilastest. Üks mees tegeleb kompleksi uuesti ülesehitamisega. Pääs sambani on ääristatud prügiga. Brahmi kiri on äratuntav. Nüüd on see siis nähtud.
Edasi palume ennast viia moodsa kunsti muuseumisse ja kas satume eriti taibuka tukijuhi otsa või on minu juhistest abi, igatahes maandume eksimatult muusemi värava taga. Õues on keegi teinud suure ämbri. Muuseum on tore. Pilte alates 1930ndatest kuni tänapäevani välja. Keldrikorrusel Amrita Sher-Gili piltide näitus, mille puhul tahaks küll kuraatori või kellega iganes rääkida. Enamus taieseid on tohutult kehvasti valgustatud. Pildid iseenesest on ägedad. Edasi on veel üht-teist ägedat, eriti Jamini Roy suuresilmalised inimesed. Tema kohta soetan pärast ka raamatu. Paistab, et moodsad kunstistiilid jõudsid Indiasse suht korraga, mistõttu on paljud kunstnikud eksperimenteerinud mitme eri stiiliga, veidi on ka lääne kunsti kopeerimist, aga mitte palju. Lahe on vaadata, kuidas nad oma traditsiooniliste mustrite ja teemadega on mänginud.
Kunstist kurnatud, sõidame hotelli duši alla ja sööma. Mohammed on vahepeal kirjutanud, et ootas värava juures kella üheksast alates 40 minutit ja meid ei näinud. No mida. Lepime kokku uue kohtumise õhtupoolikuks. Seekord oleme mõlemad olemas. Ronime algatuseks vanal linnamüürijupil ja käime vaatamas triibuliste kuplitega Zinat-uli mošeed, mille lasi ehitada moguli valitseja Aurangzebi tütar. Britid tegid hoonest pärast 1857. aasta ülestõusu pagaritöökoja. Läbime kirjastuste tänava (tuleb nimi meelde jätta). Luusime veidi mööda vanalinna kitsaid hämaraid tänavaid, mööda pisikestest töökodadest ja üllatunud inimestest. Käime degusteerimas jäätisesarnast toodet. Turnime siis ülespoole. Mõtleks, Delhis on künkad. Ronime kellegi sõbraliku mehe katusele, kust avaneb vaade üle kogu Delhi. Vihm on just üle jäänud ja päikesekiired triibutavad taevast. Näha on nii Jameh mošee, Lal Mandir, Punane kindlus, Sisganj gurudwara kui ka Delhi kõrgeim hoone (selle taha jääb Qutub Minar) ja 22 km eemal asuv teletorn. Vihma hakkab uuesti sadama ja läheme selle möödumist ootama sõbraliku mehe koju. Sõbralikul mehe kodus on naine, kes keedab teed, ja kolm last, neist kaks tükki kaksikud tütred. Vestleme erudeeritult ajaloost, Delhist ja religioonist. Edasi jalutame teist teed pidi alla. Tänavad on nüüd märjad, siin-seal leidub kitsi ja kanu. Käime läbi India esimese naisvalitseja Raziya sultani haua juurest, mille asukoha jälile olevat jõudnud just Mohammed. Selle peal elasid inimesed, kes nüüdseks on mujale asustatud. Läheme Karimi restorani, mis on üks Delhi vanalinna tuntumaid söögikohti. Sööma on tulnud ka kaks segaduses korealast. Söök on maitsev, aga meil kõhud hilisest lõunast veel üsna täis. Saan kirjutada esimese sissekande Mohammedi vastavatud külalisteraamatusse. Eesti jälle kusagil esimene. Mohammed on õpetaja ja tegeleb ka Delhi ajaloo uurimisega. Teda huvitab, et vanalinnas on säilinud või tekkinud täiesti omaette ühiskond veidi teistest piirkondadest erineva keele ja kultuuriga. Valmimas on raamat vanalinnast koostöös UNESCOga. Lubab teatada, kui raamat valmis.
Mohammed otsustab meid hotellini eskortida. Võtame velorikša ja saan istuda tagumises reas, näoga väljapoole ja hämmastada mööduvaid inimesi. Jälle omajagu lehvitamist. Suure tänava äärses urineerimisinstituudis jääb mulle järele vaatama terve rida pissivaid mehi. Loodetavasti ei lase nad seejuures omale kinga sisse või midagi. Äkki on teesulg ja tänavaturg. Jätkame jalgsi, neoonreklaamid pea kohal vilkumas.
Õhtul on dušši, õlut ja pakkimist. Katri võtab eriti põhjalikult ette India tolmu jalgadelt raputamise.