Kõigepealt on segadus taksoga.
Rongipiletimees pidi saatma kella neljaks
takso. Ilmub tüüp ja korrutab "invitation, invitation". Ju siis on see
takso. Kuigi on tuk-tuk. Sõidab sihtpunkti küsimata minema, aga siis
muutub ebakindlaks. Ikka pole see mees. Käsime end panna tagasi sinna,
kust võetud. Teatan, et tehtud on big problem, mispeale tüüp viskab
meile hotelli ees kotid kätte ja paneb raha küsimata punuma.
Hotellipoisid teavad öelda, et õige takso on meid otsimas käinud.
Muidugi. Õnneks on mul visiitkaart, poisid helistavad takso tagasi.
Taksomees on veidi solvunud, sest ta on juba raudteejaamas meid otsimas
jõudnud käia, aga saame ilusti kohale ja raha juurde ei taheta ka.
Kohalikel pole ilmselt aimugi turisti eluraskustest. Niipea kui oma nina
välja pistad, on kohe kohal keegi, kes igale küsimusele innukalt
jaatavalt vastab, isegi kui ta mitte halligi aru ei saa.
Rongisõit läheb selg ees pealinna poole. Aken on vasakul, väga hea. Nii ei teki kaela püsiväänet paremale. Eilses bussis oli aken paremal. Tuleb tavapärane taimetoiduküpsis. Pakutakse keeratava ja mittekeeratava korgiga vett. Täpsemalt siis avatavaid ja mitteavatavaid pudeleid.
Ei lähe palju aega kui akna taha pimedusse ilmub üksikuid esemeid ja objekte, millest edaspidi moodustub maastik. Mind äratatakse hommikusöögiga, mis ei ole märkimisväärne, siis võib edasi magada. 12 paiku oleme kohal. Ring on täis.
Kuna laekume Delhisse plaanitust varem, on tegemist rongist leitud lisapäevaga. Otsustame pealinna tegemised jagada kaheks. Täna poodlemine ja homme kultuur. Sest esmaspäeval on muuseum kinni ja Mohammadiga on ka kokkulepe homseks.
Hotell on korralik, puhas ja viisakas. Koostame poodlemiskohtade nimekirja ja nõutame taksot. Kõigepealt sööma. Kwality restoranis on tõesti vanamehed, kes justkui oleksid siia ununenud koloniaalajast. Koht on stiilne, esimest korda tuvastan meeldiva taustamuusika. Valime toidu, mille retsept on salajane aastast 1947. Kikerherned ja õhku täis sai. Maitseb hea. Õlut on. Menüü avalauseks on Benjamin Franklini tsitaat: “Beer is living proof that God loves us and wants us to be happy”. Teenindus on püüdlik. Arve on vastav. Nüüd elamegi sellist elu.
Edasi käime paaris raamatupoes ja siis on vürtsid. On ju vaja pipart keelele. Vürtsiturg asub vanas Delhis ja sinna autoga ei mahu. Istume ümber velorikšasse. Veidi väikseid tänavaid ja sõit läbi riidekraamituru ja olemegi kohal. Afgaani kaupmees teeb kiire ekskursiooni, valime nodi välja ja see pakitakse kaasa. Tagasi on ummik. Tõeline Delhi ummik. Kõik on risti-rästi. Inimesed ronivad läbi ja üle rikšade, rikša-wallad kõlguvad eri meetoditel ma sõiduvahendite küljes, siin ja seal sõimeldakse veidi või korraldatakse liiklust. Mõnikord õnnestub veidi liiklust ka ära korraldada. Viimaks saame liikuma. Delhi kohale on tõusnud tume pilv. Punane kindlus kõrgub selle taustal imposantsena. Autosse joostes saame vihma alguse ka kaela.
Õhtu möödub hotellitoas kuivades, lõõtsutades, õlut juures ja allesjäänud raha lugedes.
Rongisõit läheb selg ees pealinna poole. Aken on vasakul, väga hea. Nii ei teki kaela püsiväänet paremale. Eilses bussis oli aken paremal. Tuleb tavapärane taimetoiduküpsis. Pakutakse keeratava ja mittekeeratava korgiga vett. Täpsemalt siis avatavaid ja mitteavatavaid pudeleid.
Ei lähe palju aega kui akna taha pimedusse ilmub üksikuid esemeid ja objekte, millest edaspidi moodustub maastik. Mind äratatakse hommikusöögiga, mis ei ole märkimisväärne, siis võib edasi magada. 12 paiku oleme kohal. Ring on täis.
Kuna laekume Delhisse plaanitust varem, on tegemist rongist leitud lisapäevaga. Otsustame pealinna tegemised jagada kaheks. Täna poodlemine ja homme kultuur. Sest esmaspäeval on muuseum kinni ja Mohammadiga on ka kokkulepe homseks.
Hotell on korralik, puhas ja viisakas. Koostame poodlemiskohtade nimekirja ja nõutame taksot. Kõigepealt sööma. Kwality restoranis on tõesti vanamehed, kes justkui oleksid siia ununenud koloniaalajast. Koht on stiilne, esimest korda tuvastan meeldiva taustamuusika. Valime toidu, mille retsept on salajane aastast 1947. Kikerherned ja õhku täis sai. Maitseb hea. Õlut on. Menüü avalauseks on Benjamin Franklini tsitaat: “Beer is living proof that God loves us and wants us to be happy”. Teenindus on püüdlik. Arve on vastav. Nüüd elamegi sellist elu.
Edasi käime paaris raamatupoes ja siis on vürtsid. On ju vaja pipart keelele. Vürtsiturg asub vanas Delhis ja sinna autoga ei mahu. Istume ümber velorikšasse. Veidi väikseid tänavaid ja sõit läbi riidekraamituru ja olemegi kohal. Afgaani kaupmees teeb kiire ekskursiooni, valime nodi välja ja see pakitakse kaasa. Tagasi on ummik. Tõeline Delhi ummik. Kõik on risti-rästi. Inimesed ronivad läbi ja üle rikšade, rikša-wallad kõlguvad eri meetoditel ma sõiduvahendite küljes, siin ja seal sõimeldakse veidi või korraldatakse liiklust. Mõnikord õnnestub veidi liiklust ka ära korraldada. Viimaks saame liikuma. Delhi kohale on tõusnud tume pilv. Punane kindlus kõrgub selle taustal imposantsena. Autosse joostes saame vihma alguse ka kaela.
Õhtu möödub hotellitoas kuivades, lõõtsutades, õlut juures ja allesjäänud raha lugedes.
Lisa kommentaar