Hommik on pilves ja vihmane nagu lubatud. Aeglane hommikusöök, raamatulugemine, kino, pakkimine ja lahkumislõuna. Lahel elavad kaks luike.
Kell kaks tulevad kõik mind kuru suunas eskortima. Disa ja Robert jäävad küll kohe maha ja nii ma ei saagi nendega korralikult hüvasti jätta. Kõnnin kapteni jalajälgedes, kes näitab, kuhu astuda ja kuhu mitte astuda. Kott rõhub maadligi. Lume alates eskort lahkub kallistuste saatel oodates mind elusalt tagasi.
Lund tuleb rohkem ja nähtavus kaob käest. Ennistise gps-i nullimise käigus nullisin ära ka kuru tähistava punkti ja orienteerun samakõrgusjoonte järgi. Maapind on järsem ja järjest valjema vandumise saatel vajun iga eitemitmenda sammuga üle põlve lumme. Paistab ainult mõne meetri raadiuses viltune lumi, muud midagi. Puhkan iga paari sammu tagant, jalad on märjad, kõht läheb tühjaks ja nutmine varasemale kogemusele tuginedes ei aita. Kui kõrgemal hakkab paistma midagi servalaadset, saab gps-i patarei tühjaks. Sellega ma ei arvestanud ja varud on pakitud koti sisemusse. Siin märjal kallakul kõike lahti harutada ei ole mõistlik. Oletan, et serv on kuru ja peaaegu ongi. Enne veel on kena lumelõhe, millest tuleb ringi navigeerida. Kurul on paarkümmend meetrit lumevaba ala. Tõus võttis neli tundi. Vahetan patarei, söön mõnusa maiuse ja edasi järgmiseks orientiiriks olevate järvede suunas. Rada läheb tegelikult teiselt poolt järvi Hornvíki, aga ma lõikan otse Kýrskarði kurule. Esiti on kõik jälle üleni valge, siis hakkavad kumama kivilaigud. Veider hägune must-valge maailm. Järved on lume all, aga aimatavad. Kerge piknik ja samakõrgusjoont pidi edasi. Kuru peaks olema üsna samal kõrgusel.
Ühtäkki on selja taha vaadates näha päikest mäenõlvale paistmas. Kuru kohal selgineb ja peagi on kogu org uduvaba, vastaskaldal mängib päike pilvesiiludega. Imetlen ainult mulle etenduvat valgusšõud oma pool tundi, eirates selja taga kerkivat tihket tumesinist massi. Sidistab keegi lind. Tüüpiline Island, vandumisest vaimustuseni. Lõpuks hakkab jahe, tundub, et pilv katab vaatevälja, küll aga kumab sinist taevast teispool seda mäeharja, mida ületama pean. Turnin edasi, rohkem lahtisi kive, järsem, suurenevad võimalused mäest alla kukkuda. Näen trolle ja kuulen neid enda üle naermas. Kui Hornvík paistma hakkab, on seal oma valgusmängud, päike kuldab kogu oru üle ja istun enne kuru ületamist oma tunni kivil, et seda kõike vaadata. Piknik kahe vaatega. Kell on üksteist läbi. Siis saabub üle kuru pimedus ja lahe kohale jääb ainult kuldne kuma. Kurul on rajamärk ja ka rada ise. Midagi uut. Edasi on kõik nagu jalutuskäik pargis. Esmalt on meri ainult kuulda, siis ka läbi udu häguselt näha. Ja majakas. Vastu tuleb kesköörebane, keerab viis meetrit enne mind rajalt kõrvale, teeb sama distantsi hoides tiiru ja jätkab teed mööda rada. Eemal paistab palju vett merre kukkumas, aga olen liiga väsinud, et seda vaatama minna. Küllap on kosk veel ka homme seal.
Majaka juures on piknikulaud, kedagi pole näha. Ju see siis ongi telkimisplats. Kell on peaaegu pool üks ja Siggi ennustus südaööks kohalejõudmise kohta seega hästi paika pidanud. Merelt läheneb hirmsa kiirusega tohutu udu. Panen nobedalt telgi üles, aga udu rullib ennast lihtsalt sisemaale, midagi hullu ei juhtu. Keedan vett, joon laua taga teed, vaatan vahutavat merd. Söögitegemiseks ei jätku jaksu, loosi läheb ainult halvaa.
Lund tuleb rohkem ja nähtavus kaob käest. Ennistise gps-i nullimise käigus nullisin ära ka kuru tähistava punkti ja orienteerun samakõrgusjoonte järgi. Maapind on järsem ja järjest valjema vandumise saatel vajun iga eitemitmenda sammuga üle põlve lumme. Paistab ainult mõne meetri raadiuses viltune lumi, muud midagi. Puhkan iga paari sammu tagant, jalad on märjad, kõht läheb tühjaks ja nutmine varasemale kogemusele tuginedes ei aita. Kui kõrgemal hakkab paistma midagi servalaadset, saab gps-i patarei tühjaks. Sellega ma ei arvestanud ja varud on pakitud koti sisemusse. Siin märjal kallakul kõike lahti harutada ei ole mõistlik. Oletan, et serv on kuru ja peaaegu ongi. Enne veel on kena lumelõhe, millest tuleb ringi navigeerida. Kurul on paarkümmend meetrit lumevaba ala. Tõus võttis neli tundi. Vahetan patarei, söön mõnusa maiuse ja edasi järgmiseks orientiiriks olevate järvede suunas. Rada läheb tegelikult teiselt poolt järvi Hornvíki, aga ma lõikan otse Kýrskarði kurule. Esiti on kõik jälle üleni valge, siis hakkavad kumama kivilaigud. Veider hägune must-valge maailm. Järved on lume all, aga aimatavad. Kerge piknik ja samakõrgusjoont pidi edasi. Kuru peaks olema üsna samal kõrgusel.
Ühtäkki on selja taha vaadates näha päikest mäenõlvale paistmas. Kuru kohal selgineb ja peagi on kogu org uduvaba, vastaskaldal mängib päike pilvesiiludega. Imetlen ainult mulle etenduvat valgusšõud oma pool tundi, eirates selja taga kerkivat tihket tumesinist massi. Sidistab keegi lind. Tüüpiline Island, vandumisest vaimustuseni. Lõpuks hakkab jahe, tundub, et pilv katab vaatevälja, küll aga kumab sinist taevast teispool seda mäeharja, mida ületama pean. Turnin edasi, rohkem lahtisi kive, järsem, suurenevad võimalused mäest alla kukkuda. Näen trolle ja kuulen neid enda üle naermas. Kui Hornvík paistma hakkab, on seal oma valgusmängud, päike kuldab kogu oru üle ja istun enne kuru ületamist oma tunni kivil, et seda kõike vaadata. Piknik kahe vaatega. Kell on üksteist läbi. Siis saabub üle kuru pimedus ja lahe kohale jääb ainult kuldne kuma. Kurul on rajamärk ja ka rada ise. Midagi uut. Edasi on kõik nagu jalutuskäik pargis. Esmalt on meri ainult kuulda, siis ka läbi udu häguselt näha. Ja majakas. Vastu tuleb kesköörebane, keerab viis meetrit enne mind rajalt kõrvale, teeb sama distantsi hoides tiiru ja jätkab teed mööda rada. Eemal paistab palju vett merre kukkumas, aga olen liiga väsinud, et seda vaatama minna. Küllap on kosk veel ka homme seal.
Majaka juures on piknikulaud, kedagi pole näha. Ju see siis ongi telkimisplats. Kell on peaaegu pool üks ja Siggi ennustus südaööks kohalejõudmise kohta seega hästi paika pidanud. Merelt läheneb hirmsa kiirusega tohutu udu. Panen nobedalt telgi üles, aga udu rullib ennast lihtsalt sisemaale, midagi hullu ei juhtu. Keedan vett, joon laua taga teed, vaatan vahutavat merd. Söögitegemiseks ei jätku jaksu, loosi läheb ainult halvaa.
Lisa kommentaar