Tundub, et väljas on tohutu tuul, samas aknast vaadates ei liiguta
lilled lillegi. Ei saja enam.
Õue minnes selgub, et müha tuleb merest.
Seiklen kemmerguni ja tagasi. Näidatakse päikest. Ilmajumalad on
leebunud. Jäädvustan hulga lilli, mis eile jäädvustamata jäid, laotan
märjad asjad õue päikese kätte ja söön majakese lävepakul putru. Rannal
asjatab rebane midagi süüa, linnud on lahel kogunenud suurde punti ja
lained randuvad poolkaares. Vägev.
Korjan asjad kokku, koristan. Kirjutan külalisteraamatusse. Seljakott tundus eile kuidagi kipakas ja pakin prooviks telgi sissepoole. Muidu kõõlub kõige raskem asi seljast kõige kaugemal.
Tagasi eilse maja juures, toimetab seal sama mees. Soovitab mulle teerada, midapidi on lihtsam ronida. Eks mul oli ka kavatsus sealt minna, aga hea on kinnitust saada. Uurib, kas mul on kogemust ja head saapad. Vastan mõlemale jaatavalt. Saapad on väga head ja väga märjad. Maastik kuni mäkketõusu alguseni on mehe sõnul hirmus märg ja raske kõndimiseks. Aga see on see hind, mis siin paradiisis olemise eest tuleb maksta, teatab ta ja vaatab rahulolevalt ringi. Tõsi ta on. Kahtlustan, et mehel on ka mingi seos rõdul rippuvate kalamehepükstega.
Edasi on tõesti hirmus märg. Esiteks on rohi märg, aga lisaks on kogu maapind varustatud pisikeste salaojadega, mis suvalistes kohtades ilmuvad, ja osalt voolab vesi lihtsalt laialt mööda maad, ilma ühegi veekogu abita. Ja siis on veel mudased kohad, kuhu annab üle labajala sisse vajuda. Muda on saapa küljes helepruun. Lilled vööni. Päikest tuleb rohkem.
Enne tõusu algust ilmuvad kaks matkajat ja ronivad minust puhkepausi ajal mööda ja kribinal-krabinal üles mäkke. Lähen järgi. Rada pole, lihtsalt vabas vormis turnimine. Üleval on suured kivid ja amfiteater. Leian pisikese järve, laotan asju kuivama, pean piknikku ja käin paljajalu pehmel samblal. Palav. Kaasmatkajad ronivad samal ajal eemal seina mööda üles ja varistavad kive alla.
Lisaks hirmraskele maastikule tuleb Islandil päevateekonna planeerimisel arvestada ka vajadusega pidevalt seisma jääda ja imestada looduse järjekordsete vigurite üle.
Enne seina on veel järvi, osaliselt jääs. Gps-i osutatava raja peal on paks kahtlane lumi. All kõik vuliseb, parem mitte. Ronin ka seinale. Lõpus läheb veidi kaljuronimiseks ja üleval huilgan samamoodi nagu kuulsin ennistisi matkajaid tegevat. Esiteks üleval, teiseks vaade, kolmandaks rada. Teiselt pool mäeharja tuleb pilvi, mis treppides mäed kohati endasse mähivad. Meenutab nende inimeste pilte, kes enda sõnul on Macchu Picchul käinud. Ainult piletit ei pea siin ostma ja kinnipaneku kellaaega pole.
Pilvi tuleb rohkem, nende vahel paistab erinevat maastikku, mis tuleb enda jaoks kokku panna nagu pusle. Pilv paistab koosnevat peamiselt halvast nähtavusest ja tuulest. Õnneks on nüüd jälle rada. Tähistatud tokkidega. Rajal on ebameeldiv komme pidevalt ära kaduda ja siis ilmuda taas, nagu poleks midagi olnud.
Selja taga läheb eriti vingeteks eriefektideks. Peab vaatama nii, et ninali ei kuku. Võimas ja hirmutav, mingi tohutu pilvelaam justkui ajaks mind taga. Peaks enne üle järgmise mäeharja saama, kui see mulle järele jõuab. Jõuame üles koos pilvega ja siis ma teen seal omast arust järgmise tokini minnes pisikese ringi, jõudes samma kohta tagasi. Johhaidii. Saan siiski õigele suunale pihta ja tokid paistavad ka vahelduva eduga, aga kohati on udu nii tihe, et isegi oma jalge ette hästi ei näe. Ja siis vilksatab eemal tohutu avar merelaht. Ja kaob. Mõned jõeületused hiljem jõuan pilvest välja ja laht on täitsa olemas. Lained rivis paralleelsete joontena. Ranna teises osas helgib oranž hädaabimajake ja selle juures on telkimisplats. Täna mul häda ei ole.
Mõned telgid on juba ranna keskel, aga lähen ametliku telkimiskohani. Ka seal on juba inimesi, üksteisest eestlaslikus kauguses. Rannal nuhib taas rebane. Leian kena koha keset muru ja lilli. Nüüd on kõik nii nagu olema peab. Telk üles, kive tassida, vett tuua, õhtusöök. Esiti hakkab tibutama, siis sadama. Kolin telki ära. Mööda merd tuleb aeg-ajalt ajalt selline vihin, nagu sõidaks metroo. Ilmselt trollid. Igaks juhuks ei lähe vaatama, mis seal toimub.
Korjan asjad kokku, koristan. Kirjutan külalisteraamatusse. Seljakott tundus eile kuidagi kipakas ja pakin prooviks telgi sissepoole. Muidu kõõlub kõige raskem asi seljast kõige kaugemal.
Tagasi eilse maja juures, toimetab seal sama mees. Soovitab mulle teerada, midapidi on lihtsam ronida. Eks mul oli ka kavatsus sealt minna, aga hea on kinnitust saada. Uurib, kas mul on kogemust ja head saapad. Vastan mõlemale jaatavalt. Saapad on väga head ja väga märjad. Maastik kuni mäkketõusu alguseni on mehe sõnul hirmus märg ja raske kõndimiseks. Aga see on see hind, mis siin paradiisis olemise eest tuleb maksta, teatab ta ja vaatab rahulolevalt ringi. Tõsi ta on. Kahtlustan, et mehel on ka mingi seos rõdul rippuvate kalamehepükstega.
Edasi on tõesti hirmus märg. Esiteks on rohi märg, aga lisaks on kogu maapind varustatud pisikeste salaojadega, mis suvalistes kohtades ilmuvad, ja osalt voolab vesi lihtsalt laialt mööda maad, ilma ühegi veekogu abita. Ja siis on veel mudased kohad, kuhu annab üle labajala sisse vajuda. Muda on saapa küljes helepruun. Lilled vööni. Päikest tuleb rohkem.
Enne tõusu algust ilmuvad kaks matkajat ja ronivad minust puhkepausi ajal mööda ja kribinal-krabinal üles mäkke. Lähen järgi. Rada pole, lihtsalt vabas vormis turnimine. Üleval on suured kivid ja amfiteater. Leian pisikese järve, laotan asju kuivama, pean piknikku ja käin paljajalu pehmel samblal. Palav. Kaasmatkajad ronivad samal ajal eemal seina mööda üles ja varistavad kive alla.
Lisaks hirmraskele maastikule tuleb Islandil päevateekonna planeerimisel arvestada ka vajadusega pidevalt seisma jääda ja imestada looduse järjekordsete vigurite üle.
Enne seina on veel järvi, osaliselt jääs. Gps-i osutatava raja peal on paks kahtlane lumi. All kõik vuliseb, parem mitte. Ronin ka seinale. Lõpus läheb veidi kaljuronimiseks ja üleval huilgan samamoodi nagu kuulsin ennistisi matkajaid tegevat. Esiteks üleval, teiseks vaade, kolmandaks rada. Teiselt pool mäeharja tuleb pilvi, mis treppides mäed kohati endasse mähivad. Meenutab nende inimeste pilte, kes enda sõnul on Macchu Picchul käinud. Ainult piletit ei pea siin ostma ja kinnipaneku kellaaega pole.
Pilvi tuleb rohkem, nende vahel paistab erinevat maastikku, mis tuleb enda jaoks kokku panna nagu pusle. Pilv paistab koosnevat peamiselt halvast nähtavusest ja tuulest. Õnneks on nüüd jälle rada. Tähistatud tokkidega. Rajal on ebameeldiv komme pidevalt ära kaduda ja siis ilmuda taas, nagu poleks midagi olnud.
Selja taga läheb eriti vingeteks eriefektideks. Peab vaatama nii, et ninali ei kuku. Võimas ja hirmutav, mingi tohutu pilvelaam justkui ajaks mind taga. Peaks enne üle järgmise mäeharja saama, kui see mulle järele jõuab. Jõuame üles koos pilvega ja siis ma teen seal omast arust järgmise tokini minnes pisikese ringi, jõudes samma kohta tagasi. Johhaidii. Saan siiski õigele suunale pihta ja tokid paistavad ka vahelduva eduga, aga kohati on udu nii tihe, et isegi oma jalge ette hästi ei näe. Ja siis vilksatab eemal tohutu avar merelaht. Ja kaob. Mõned jõeületused hiljem jõuan pilvest välja ja laht on täitsa olemas. Lained rivis paralleelsete joontena. Ranna teises osas helgib oranž hädaabimajake ja selle juures on telkimisplats. Täna mul häda ei ole.
Mõned telgid on juba ranna keskel, aga lähen ametliku telkimiskohani. Ka seal on juba inimesi, üksteisest eestlaslikus kauguses. Rannal nuhib taas rebane. Leian kena koha keset muru ja lilli. Nüüd on kõik nii nagu olema peab. Telk üles, kive tassida, vett tuua, õhtusöök. Esiti hakkab tibutama, siis sadama. Kolin telki ära. Mööda merd tuleb aeg-ajalt ajalt selline vihin, nagu sõidaks metroo. Ilmselt trollid. Igaks juhuks ei lähe vaatama, mis seal toimub.
Lisa kommentaar