Búðir-Hornvík, 11,9 km

Hommikul sajab. Liigutan ennast aeglaselt, lootes, et vihmasse tuleb vahe ja saab telgi kuival ajal kokku panna. Öösel oli selliseid vahesid. Viilin näiteks ajaviiteks küüsi. Kuna telk peaks minema seljakoti sisse, siis on pakkimine logistiliselt veidi keeruline. Vahet ei paista tulevat. Tagavaraplaan näeb ette hädaabimajakese kasutamist pakkimiskeskusena. Topin kõik peale telgi kotti ja lähen kotti majakesse viima. Uks tundub aga olevat lukus. Huvitav. Aga kui mul oleks kange häda praegu? Tagavaraplaani varuvariant leiab ka kemmergu ajutise baasina sobiva olevat. Kott jääb vihmavarju, telk kokku ja pakkimine lõpule viia.
Rajal tuleb kõigepealt läbida jõgi. See on veidi sügavam kui mulle meeldiks ja saapad, mis ei olnud küll ka enne kuivad, saavad veel märjemaks. Püksisääred ka. Suhteliselt ebameeldiv. Rand on kõigest hoolimata maaliline ja otsustan seda jäädvustada. Fotoka aku seevastu otsustab tühjaks saada. Meenub, et varuakud jäid magamiskoti sisetaskusse. Vaat kus lops. Pärast seda tohutut pakkimisodüsseiat ei ole vihmane ja tuuline kaldapealne just koht, kus ma tahaks välja harutada seda tarvikut, mis peab olema kõige kuivem. Siis pilti ei saa. Ongi selleks liiga märg.
Rada läbib ranna ainsa maja hoovi, mille eeskojast mulle rõõmsalt lehvitatakse. Kaob seejärel rohtu, aga leidub peatselt. Tuleb tõusta kose kõrvalt mäkke. Kosk on võimas. Mägi on hirmus järsk ja nõuab korralikku turnimist, kuni rada taasleidub ja vonkleb tunduvalt soliidsemalt mööda mäekülge. Tõus jätkub läbi tõenäoliselt hingematvate vaadete otsapidi pilve. Aga suurt midagi ei näe peale selle, et kaks matkajat sammuvad eiteakust üle välja ja asutavad ennast ka rajale. Jõuavad mulle tipus järele ja osutuvad belglasteks. Sooritan akuvahetuse.
Tasandik üleval on paksus pilves, vihmas ja tuules. Belglastega koos forsseerime suuremat sorti jõe. Kammime küll kallast kõigepealt ühele ja teisele poole, aga oleme kõik juba nagunii läbimärjad ja kahlame lõpuks lihtsalt veest läbi, mille puhuks saan kasutada ühe belglase üht matkakeppi. Osutun oma gps-ga väärtuslikuks ja saan kutid endale sappa. Üks tõus ja pikk laskumine ranna suunas. Väga märg. Raja asemel on oja. Tekib ka tugev tuul ja vihm peksab valusalt vastu nägu. Võitlus tuule ja gravitatsiooniga. Üks kord ka, kus mul on hea meel, et kott on raske. Muidu puhuks tuul mind ilmselt minema.
Ranna ääres on ägedad kaljumoodustised. Ilmneb, et fotokas on ära surnud. Järsk laskumine mööda pooleldi merre pühitud rada. Koperdamine märgadel kividel. Tõus ja laskumine köit abivahendina kasutades. Kindad on nüüd mitte ainult läbivettinud, vaid ka koos oranži mudaga. Silmapiirile ilmub hädaabimajake. Selle sees on prantslane Patrick. Tal on telk katki ja seetõttu pöördub ta sealtsamast homse paadiga tsivilisatsiooni. Belglased on Ben ja Stefan.
Võtame osa märgi riideid ära ja proovime kuivada. Eemal on telkimisplats ja õues möllab maru. Ilmneb, et viimaseks päevaks plaanitud teekond sisaldab eriti järsku lumenõlva mööda laskumist, mille Patrick nähtavuse puudumise tõttu ära jättis ja poolelt teelt tagasi keeras.
On külm ja märg hoolimata kiirelt valmistatud teest. Vesi on kuidagi leidnud tee ka vihmapükste sisse, mistõttu on märjad ka matkapüksid. Kõik sokid on märjad. Saapad lirtsuvad. Vihm ei tundu vähemaks jäävat, et saaks telgi üles panna.
Kujuneb nii, et seame end kõik majakeses sisse ja keerame magama. Seljakott on seest niiske ja hakkab tunduma, et mul pole enam ühtegi kuiva asja. Laagri kõrval kõrguv Hornbjargi-nimeline neem on peamine põhjus, miks kogu avantüür sai ette võetud. Kui homme on samasugune ilm, siis mitte ainult et midagi ei kuiva, vaid neemel pole ka midagi näha. Päev otsa telgis või majakeses märgade esemetega tõtt vahtida selleks, et pärast saaks harjutada lumeseina pidi laskumist, ei kõla hea plaanina.