finaal

Öine väike sadu on hommikuks telgi pealt ära kuivanud ja siiru-viirulised mäed piimavahtu mähitud. Sekka sinist taevast. Nagu tahaks Island veel jätta endast head viimast muljet. Sest ükskõik, mida nad räägivad, nagu kõik väikerahvad, muretsevad ka islandlased salamisi, et mis teised neist arvavad.
Hommikuaskeldustesse mahub ka veider seiklus junniga. Nimelt on pärast esmast väljaskäiku telgi eeskotta siginenud junn. Ju ma ringi tammudes õhtul ikka ühele pihta sain ja ööga laskis see saapatallast lahti. Aga mulje on selline, nagu tahaks kakav loom mulle öelda, et kuule, mees, sa telgid mu peldikus.
Üle lageda välja ja siis viitavad rajamärgid sellele, et pean laskuma kanjonisse ja sellest teiselt pool välja ronima. Põhjas paistab midagi erkrohelist. Lisaks jõele. Laskumine käib osaliselt mööda püstloodis lumeseina. Nagu hakkab asjaks minema. Erkroheline osutub kolmeks inimeseks. Saapad ära, läbi jõe, jalad kuivaks, saapad tagasi. Kolm inimest alustavad kanjonist väljatõusu. Prantslased. Venitan, et lasta neil ees ära minna, aga nad ei saa sellega hakkama. Lähen siis omas tempos ja varsti on prantslased kadunud. Ju on trollid nad ära viinud või maa neelanud. Mida muud saaks juhtuda.
Kuigi maapind tundub tasane, on tegemist järjepideva tõusuga ja üsna pea olen kanjoni väljapääsust juba palju kõrgemal. Prantslased on ka välja lastud, aga muudetud umbes rajamärgipikkusteks, mistõttu on neid keeruline märgata.
Olen otsustanud minna viimase päeva otse läbi mägede, mitte ringiga ümbert. Esiteks on ilm ilus ja siin loota ilusaid vaateid. Teiseks tundub siitkaudu rada minevat läbi Hveradaliri. Kolmandaks ma siiski eelistan märgistatud rada. Jätan seega kasutamata võimaluse mööduda Kerlingi ehk vana naise mäe jalamist, mille järgi kogu mägedepundar on nime saanud.
Tuul on vastu, mis teeb gravitatsiooniga võitlemise järjest vaevalisemaks. Külm ei ole. Üldiselt on siin olnud pigem soe, ilmateate järgi 9 ja 11 kraadi. Pole paha. Piki kiviklibu üles kurule. Paistavad sigri-migri mäed. Vee uuristatud vaos on hea tuulevaikne pausi ja snäki jaoks. Pikniku ja pissimise pausid saab siin alati supervaatega valida. Antud juhul on mägi täis jooni, keerde, mustreid ja silmi. Huvitav, kas mägi mind näeb? Või kas kivistunud trollid näevad ja kuulevad?
Lõpmatud tasandikud allpool ja nende lõpus uued mäed. Vaikus.
Pikk liustik, mille all on kiviraiduri prügimägi. Ja ports suunaviitasid. Info üleküllus. Taamal tossab oranže mägesid. Hveradalir. Tundub küll, et sinnapoole minnes teen pika ringi. Ja rajamärke pole ka. Teine suund viib duši ja autoni juba 9,7 kilomeetri pärast. Keeran sinna.
Lauge tõus ja lauge langus ja kulgemine piki oranži lund. Miks on lumi oranž? Pikkamisi tuleb pilvi, aga enam pole sellest lugu. Ja ilmataadiga on mul ilmselt mingi eraldi diil.
Gps väidab eespool olevat i-punkti. Punkti väga pole, see-eest on hulgem inimesi. Lähevad Hveradalirisse, kuhu mööda lund ja mäge on 2,1 kilomeetrit. Keeran nina baaslaagri poole. Tuttav keerdus mägi, vaated kanjonisse, liustikud kahel pool ja siis paistavad all juba majad ja valge Hyundai ning mõne aja pärast võib mind näha veebikaamera eest mööda jalutamas.
Nii seisangi juba enne poolt viit retseptsiooni leti ees, magamiskott, tahvel ja uus raamat kaenla all, seljakott ööbimiseks vajalike  tarvikutega kaasas, otsaees kiri "Eesti Matkaliit" jutkui oleks ma mingi funktsionär. Hispaania neiu mäletab mu nime.
Saan oma vana voodi ja lükkan duši veidikeseks edasi. Käin vaatan enne selle Hveradaliri üle. Kaua see ikka aega võtab. Buklett ütleb, et autoparklast 15-20 minutit. Veidi sõitu kruusal, parkla. Ja siis seisan mõnda aega lihtsalt rabatult. Sellist kohta pole olemas. Või siis on see joonistatud. Tossab, muliseb, kollane, oranž, hall, roheline, vormid, värvid. Joonistuses liiguvad inimesed. Rebin ennast kohalt ja püüan teha pilte, palju pilte. Mõni vast ikka tuleb terav. Kaks ja pool tundi hiljem tuleb meelde, et tegelikult tahtsin duši alla ja kõht on kole tühi ja võitluses söögisaalis kohtade pärast olen juba kaotajaks jäänud.
Tagasiteel võtan peale ukrainlase ja vastan ammendavalt küsimustele Hornstrandiri ja Läänefjordide kohta. Siis dušš ja väljateenitud õlu, kala, šokolaadikook ja kohv. Söögisaalis on sama naine, kes kolm päeva tagasi, vaatab aknast välja, õlleklaas ees, raamat süles.