Väljas on tavapärane islandi taevas. 50 halli varjundit, pilveräbalad
ripuvad otsapidi maani, mäed piiluvad ribade vahelt välja.
Kuna maailma
lõpus puutuvad maa ja taevas kokku ja Island on üsna lõpu lähedal, siis
on loogiline, et siin pilved niimoodi lohisevad.
Baaslaagri väravas võtan jälle peale ukrainlase, kes seal oma abikaasaga koos hääletab. Elab Lvivis, aga on elanud ka Donetskis. Panen nad maha teeristis, kus mina keeran lõunasse, nemad jäävad ootama mõnda põhjapoole sõitvat autot.
Vahelduva eduga sajab, teisel pool paistab päike. Mida lõunapoole, seda rohkem rünkpilvi. Äkki on asfalt ja piltidelt tuttav Island. Rohmakad rohelised mäed, hobused, laiad kanjonid, turismibussid, hiiglaslikud parklad, Gullfoss, Geysir, Þingvellir. Kõik nähtud ja samas uus, sest märtsis nägi siin oluliselt teistmoodi välja. Mul on aga sihikul tsivilisatsiooni keskus - pealinn.
Ringivahtimisega peab piiri pidama, näiteks heast peast keerab mulle ette punane karavan. Hüppan kahe jalaga pidurile ja saan napilt pidama. Lollid turistid.
Inimesed on riietunud lühikestesse varrukatesse. Kuigi panin oluliselt vähem riideid selga kui tavaliselt, olen ikka üleriietunud.
Panen auto hommikuni parkimismajja. 12tónarist Reykjavíkurdæturi plaat, raamatupoest Draumalandið. Kuigi ostan kolm islandikeelset raamatut, suhtleb müüja kangekaelselt inglise keeles. Vähemalt on neil siin kohvi ja tasuta WiFi. Nelja päeva pildid lähevad üles.
Longin veidi mööda tänavaid. Suur osa kesklinnast on üles kaevatud. Saan kokku Hilduriga, oma esimese islandi keele õpetagaja. Lõpuks ometi. Lobisemine kulgeb islandi ja inglise keeles, suurusjärgus 40/60 islandi keele kasuks. Alguses on küll veidi tunne nagu läheksin eksamit tegema.
Sõit Keflavíkki, päikeseline Reykjavík jääb selja taha. Auto tuleb tagastada rohelisse majja veidi enne lennujaama. Aadressi mul muidugi pole. Aga pole ka vaja. Kui palju on ikka rohelisi maju enne lennujaama. Jóni pole kodus ja ta naine sõidutab mind lennukile. Inglise keelt ta õnneks väga ei oska.
Ring on täis.
Lend läheb pärast kella ühte. Süüa saab ainult pitsat. Ja õlut. Nüüd ma pole ju enam autoga. Õnneks olen raamatutega hästi varustatud.
Baaslaagri väravas võtan jälle peale ukrainlase, kes seal oma abikaasaga koos hääletab. Elab Lvivis, aga on elanud ka Donetskis. Panen nad maha teeristis, kus mina keeran lõunasse, nemad jäävad ootama mõnda põhjapoole sõitvat autot.
Vahelduva eduga sajab, teisel pool paistab päike. Mida lõunapoole, seda rohkem rünkpilvi. Äkki on asfalt ja piltidelt tuttav Island. Rohmakad rohelised mäed, hobused, laiad kanjonid, turismibussid, hiiglaslikud parklad, Gullfoss, Geysir, Þingvellir. Kõik nähtud ja samas uus, sest märtsis nägi siin oluliselt teistmoodi välja. Mul on aga sihikul tsivilisatsiooni keskus - pealinn.
Ringivahtimisega peab piiri pidama, näiteks heast peast keerab mulle ette punane karavan. Hüppan kahe jalaga pidurile ja saan napilt pidama. Lollid turistid.
Inimesed on riietunud lühikestesse varrukatesse. Kuigi panin oluliselt vähem riideid selga kui tavaliselt, olen ikka üleriietunud.
Panen auto hommikuni parkimismajja. 12tónarist Reykjavíkurdæturi plaat, raamatupoest Draumalandið. Kuigi ostan kolm islandikeelset raamatut, suhtleb müüja kangekaelselt inglise keeles. Vähemalt on neil siin kohvi ja tasuta WiFi. Nelja päeva pildid lähevad üles.
Longin veidi mööda tänavaid. Suur osa kesklinnast on üles kaevatud. Saan kokku Hilduriga, oma esimese islandi keele õpetagaja. Lõpuks ometi. Lobisemine kulgeb islandi ja inglise keeles, suurusjärgus 40/60 islandi keele kasuks. Alguses on küll veidi tunne nagu läheksin eksamit tegema.
Sõit Keflavíkki, päikeseline Reykjavík jääb selja taha. Auto tuleb tagastada rohelisse majja veidi enne lennujaama. Aadressi mul muidugi pole. Aga pole ka vaja. Kui palju on ikka rohelisi maju enne lennujaama. Jóni pole kodus ja ta naine sõidutab mind lennukile. Inglise keelt ta õnneks väga ei oska.
Ring on täis.
Lend läheb pärast kella ühte. Süüa saab ainult pitsat. Ja õlut. Nüüd ma pole ju enam autoga. Õnneks olen raamatutega hästi varustatud.
Lisa kommentaar