Hommikul jälle rutiinselt kõik märg. Õu ja telk tähendab.
Söön putru,
joon kohvi, kõõritan telgist välja ega suuda otsustada, mida teha. Kas
panna telk märjalt kokku ja loota, et see Veiðileysufjörðuris kuivab.
Oodata ilma selginemist ja pakkida telk kuivana. Eeldusel, et ilm
selgineb. Olla veel ühe öö siin ja pakkida siis telk sellisena nagu see
on, ilma vajaduseta seda homme uuesti püstitada. Pargivaht on kuhugi
kadunud ja ma ei saa ilmaennustuse kohta küsida. Hetkel on pilv poole
maani ja pilt suhteliselt trööstitu.
Toogun telgis, valan paar blogipostitust inglise keelde. Otsustan siis minna ja talletada mälukaardile Búðirist tulles nähtud kaljumoodustised. Kui hakkab sadama, siis jään ööseks siia, kui mitte, siis lähen õhtul järgmisesse laagripaika ära. Sinna on ainult 10 kilomeetrit ja ainult üks tõus.
Köiega ronimistrikk ei ole enam üllatus ja läheb libedalt. Kaljud on täis pesitsevaid linde ja nirisevat vett. Hüplen kivilt kivile, saateks fotostopid. Osa kivi näeb välja nii nagu vedeleks rannas mingi eelajaloolise koletise jäsemed. Kui edasi enam ei saa, keeran otsa ringi ja kalpsan mööda juba tuttavaid kive tagasi. Rannast annab alati midagi leida, näiteks erivärvi kive ja suurel hulgal teokarpe. Osad teokarbid on adru otsa puntrasse kogunenud. Vihma justkui ei saja.
Tagasi laagriplatsil, taban pargivahi. Ennustab õhtuks korralikku vihma, mitte sellist nagu praegu. Hmm, kui kohalik ütleb, et tuleb korralik vihm, siis tuleb seda ilmselt tõsiselt võtta. Telk on parasjagu kuiv ja kuna selgeks läheb alles esmaspäeval, siis tundub mõistlik mõte kõndida kuival ajal, vähemalt osaliselt. Pakin asjad kokku ja kella nelja paiku lahkun Hornvíkist. Nagu eilegi. See pidev päev ei motiveeri eriti ajaplaneerimise osas.
Üsna pea algab igikestev tõus. Esimese mäeosa pealt on näha allpool päikeselaike ja palju looklevat vett. Siis kaon pilve. Või udusse. Mina neil siin vahet ei tee. See piiratud nähtavuse liik, mille tõttu mägedel on enamasti tipud puudu. Mägedel on süsteem selline, et tõusule järgneb veidi siledat maad ja siis tuleb uus tõus. Vähemalt kaks tõusu mäe kohta. Lagedat ümbritsevad kolmest küljest kosed. Üks lind vilistab, teeb paar tiiru, istub kivile, laseb ennast vaadata, vilistab veel ja lendab tagasi udusse.
Alguses ümbrust veidi paistab, siis ei paista enam eriti midagi. Nagu unenäos. Eriti huvitavad on lumelaigud. Üleni valge igas suunas. Ei saa aru, kas silmad on ikka lahti. Laikude alguses on näha eelmiste matkajate mudaseid jalajälgi, mida kaugemale, seda rohkem on aga lumi saapaid puhtaks teinud ja räpik rada haihtub mõne aja pärast olematusse. Ilma gps-ta oleks eksimine kindel. Väga pika udutihnikus turnimise järel jõuan tippu ja algab laskumine. Üsna kohe ongi prantslase kirjeldatud valge järsk sein. On veidi jälgi, aga need hälbivad gps-i trajektoorist. Kuigi lumi on üsna pehme, on ikkagi libe. Toksin jalaservad kindlalt lume. Tüki aja pärast on näha midagi tumedat ja jõuan esimese kivilaiguni. Sealt teiseni ja siis on taas ka kivikuhi eemal udus. Olen omandanud võime täiesti ilma nähtavuseta tunda uduhämus ära inimtekkelised kivikuhjad ja leida maapinnalt vaevumärgatavaid jälgi ja rada.
Allaminek on kiirem ja lühem. Mõned jõeharud tuleb ületada, aga pääseb kivilt kivile kalpsamisega. Paar korda peab kalpsama päris kaugele. Nähtavus taastub ja jälle on midagi pildistada. Allpool on aimata lahte.
Vastu tuleb matkaja. Mõtleks, keegi alustab veel hiljem kui mina. Läbitungiva pilguga noormees uurib mu päeva kohta. Saabus Veiðileysufjörðurisse õhtuse paadiga. Olles just näinud, kuidas ma efektse hüppega kivinuki otsast vee ületasin, jääb nõutult kaldale tammuma, sest alt mättalt üles kivile on tunduvalt keerulisem hüpata. Keegi on kämblalaiusest veenirest pannud hoolitsevalt üle kaks laia kivi. Pärast kõike seda, mis on olnud. Vasakult kogub hoogu vägev kosk justkui summeerides kogu seda kogetud vett.
Lahe kaldal paistab telke. Suurem seltskond on just saabunud. Lähen edasi ametliku laagripaigani ja olen seal ainuke. Lõpuks ometi merevaatega elamine. Pole aga suuremat lootust, et keegi oleks siia hommikuse paadi tellinud. Paat tuleb nimelt ainult siis, kui keegi on ostnud pileti kas siia või siit ära. Mul on pilet siit ära alles õhtuks, kuigi nüüd ilmneb, et ma mäletasin siiski õigesti ja hommikune paadivõimalus on ka.
Vihma ainult tibutab ja korra paistab ka lapp sinist taevast. Kui vähe on inimesele õnneks vaja, veidi sinist taevast ja paar kuivi sokke.
Tavapärane õhtusöök. Tuul on tugev ja saan märjad asjad telgi külge riputada. Telki kolides korjan need siiski igaks juhuks kokku ja hea on, sest peagi hakkab tugevamalt vihma rabistama. Eemal paistab purjekas, aga tundub, et see pole üks Siggi omadest.
Toogun telgis, valan paar blogipostitust inglise keelde. Otsustan siis minna ja talletada mälukaardile Búðirist tulles nähtud kaljumoodustised. Kui hakkab sadama, siis jään ööseks siia, kui mitte, siis lähen õhtul järgmisesse laagripaika ära. Sinna on ainult 10 kilomeetrit ja ainult üks tõus.
Köiega ronimistrikk ei ole enam üllatus ja läheb libedalt. Kaljud on täis pesitsevaid linde ja nirisevat vett. Hüplen kivilt kivile, saateks fotostopid. Osa kivi näeb välja nii nagu vedeleks rannas mingi eelajaloolise koletise jäsemed. Kui edasi enam ei saa, keeran otsa ringi ja kalpsan mööda juba tuttavaid kive tagasi. Rannast annab alati midagi leida, näiteks erivärvi kive ja suurel hulgal teokarpe. Osad teokarbid on adru otsa puntrasse kogunenud. Vihma justkui ei saja.
Tagasi laagriplatsil, taban pargivahi. Ennustab õhtuks korralikku vihma, mitte sellist nagu praegu. Hmm, kui kohalik ütleb, et tuleb korralik vihm, siis tuleb seda ilmselt tõsiselt võtta. Telk on parasjagu kuiv ja kuna selgeks läheb alles esmaspäeval, siis tundub mõistlik mõte kõndida kuival ajal, vähemalt osaliselt. Pakin asjad kokku ja kella nelja paiku lahkun Hornvíkist. Nagu eilegi. See pidev päev ei motiveeri eriti ajaplaneerimise osas.
Üsna pea algab igikestev tõus. Esimese mäeosa pealt on näha allpool päikeselaike ja palju looklevat vett. Siis kaon pilve. Või udusse. Mina neil siin vahet ei tee. See piiratud nähtavuse liik, mille tõttu mägedel on enamasti tipud puudu. Mägedel on süsteem selline, et tõusule järgneb veidi siledat maad ja siis tuleb uus tõus. Vähemalt kaks tõusu mäe kohta. Lagedat ümbritsevad kolmest küljest kosed. Üks lind vilistab, teeb paar tiiru, istub kivile, laseb ennast vaadata, vilistab veel ja lendab tagasi udusse.
Alguses ümbrust veidi paistab, siis ei paista enam eriti midagi. Nagu unenäos. Eriti huvitavad on lumelaigud. Üleni valge igas suunas. Ei saa aru, kas silmad on ikka lahti. Laikude alguses on näha eelmiste matkajate mudaseid jalajälgi, mida kaugemale, seda rohkem on aga lumi saapaid puhtaks teinud ja räpik rada haihtub mõne aja pärast olematusse. Ilma gps-ta oleks eksimine kindel. Väga pika udutihnikus turnimise järel jõuan tippu ja algab laskumine. Üsna kohe ongi prantslase kirjeldatud valge järsk sein. On veidi jälgi, aga need hälbivad gps-i trajektoorist. Kuigi lumi on üsna pehme, on ikkagi libe. Toksin jalaservad kindlalt lume. Tüki aja pärast on näha midagi tumedat ja jõuan esimese kivilaiguni. Sealt teiseni ja siis on taas ka kivikuhi eemal udus. Olen omandanud võime täiesti ilma nähtavuseta tunda uduhämus ära inimtekkelised kivikuhjad ja leida maapinnalt vaevumärgatavaid jälgi ja rada.
Allaminek on kiirem ja lühem. Mõned jõeharud tuleb ületada, aga pääseb kivilt kivile kalpsamisega. Paar korda peab kalpsama päris kaugele. Nähtavus taastub ja jälle on midagi pildistada. Allpool on aimata lahte.
Vastu tuleb matkaja. Mõtleks, keegi alustab veel hiljem kui mina. Läbitungiva pilguga noormees uurib mu päeva kohta. Saabus Veiðileysufjörðurisse õhtuse paadiga. Olles just näinud, kuidas ma efektse hüppega kivinuki otsast vee ületasin, jääb nõutult kaldale tammuma, sest alt mättalt üles kivile on tunduvalt keerulisem hüpata. Keegi on kämblalaiusest veenirest pannud hoolitsevalt üle kaks laia kivi. Pärast kõike seda, mis on olnud. Vasakult kogub hoogu vägev kosk justkui summeerides kogu seda kogetud vett.
Lahe kaldal paistab telke. Suurem seltskond on just saabunud. Lähen edasi ametliku laagripaigani ja olen seal ainuke. Lõpuks ometi merevaatega elamine. Pole aga suuremat lootust, et keegi oleks siia hommikuse paadi tellinud. Paat tuleb nimelt ainult siis, kui keegi on ostnud pileti kas siia või siit ära. Mul on pilet siit ära alles õhtuks, kuigi nüüd ilmneb, et ma mäletasin siiski õigesti ja hommikune paadivõimalus on ka.
Vihma ainult tibutab ja korra paistab ka lapp sinist taevast. Kui vähe on inimesele õnneks vaja, veidi sinist taevast ja paar kuivi sokke.
Tavapärane õhtusöök. Tuul on tugev ja saan märjad asjad telgi külge riputada. Telki kolides korjan need siiski igaks juhuks kokku ja hea on, sest peagi hakkab tugevamalt vihma rabistama. Eemal paistab purjekas, aga tundub, et see pole üks Siggi omadest.
Lisa kommentaar