Öösel on külm. Osa magamiskotti tundub niiske.
Laes on kondents ja kuna
Patrick lasi mind galantselt nari ülemisele korrusele, on pidevalt miski
vastu lage. Väljas tormab vihm.
Magatakse kaua. Aga hommikuks on toas soe ja vihm järele jäänud. Isegi päikest piilub korraks tumehalli pilve seest, mis on endiselt maani. Pärast hamba- ja näopesu ja hommikusööki tundub elu veidi ilusam. Putkas resideeruva pargivahi sõnul on täna oodata kerget vihma, ilm võib selgineda, aga ega seda kunagi ette ei tea. Tema kuivatab oma asju kuiva ilmaga õues.
Laotame kogu oma kraami rannas kividele laiali. Need hakkavad kohe kuivama. Kaamera ärkab ellu. Pardid soputavad lähedal tiibu ja turnivad kividel. Mõned vastikult kuivana tunduvad matkajad läbivad meie santlaagri. Vestleme maast ja ilmast. Patrick on koorilaulja, Benile meeldivad kontserdid.
Belgia kutid on otsustanud püüda paadi peale saada, kui seal kohti on. Vaatan taevas korraks paistvat sinisekarvalist mulku ega ole tänases lahkumisesoovis enam väga kindel. Teisalt pole ka kiiret, ei otsustamise ega kuhugi minemisega. Paat läheks alles kell neli. Istun puul ja toksin blogi.
Veidi aja pärast tunduvad osa asju kuivad olevat. Otsustatud. Telk läheb üles ja ülejäänud installatsioon kolib sellele telkimisplatsile järele. Jätame prantslase ja belglastega hüvasti. Kuna telk sai märjalt kokku pandud, on see seest märg. Otsustan seniks raamatut lugeda, kui sisemus niivõrd taheneb, et saab nodi telki panna. Siis söön telgiuksel sprotte ja vaatan õue. Soe ja väga mõnus ilma plaani ja ajakavata elu. Pimedaks ju ei lähe. Pargivaht käib telki kiitmas ja üksiti tervitused Pärlele. Hillebergil on tore komme tikkida telgi külge õmbleja nimi. Minu käsutuses oleva eksemplari on valmis õmmelnud Valve Nigul ja jalajälje Irina Petuhhova. Maailma parimaid telke tehakse mõistagi Eestis.
Sean magamisaseme sisse ja stardin neemetipu suunas, saades enne prantslaselt kaasa juhiseid, kust laguun forsseerida ja rannal istuvatelt sakslastelt info, mis kell on tõus ja millal mõõn. Päris kohe on mingi piklik vesi, mille läbimiseks tuleb eemaldada saapad. Varsti tuleks seda jälle teha ja seega vantsin järgmise kilomeetri paljajalu mööda liiva, sammalt ja hiireherneid. Laguuni tuleb forsseerida sadakond meetrit kosest ülesvoolu. Kosk on teisel kaldal. Vett on umbes kahesaja meetri laiuses. Esialgu veidi üle labajala, viimased kümme meetrit pisut üle põlve. See tähendab, et kasulik on eemaldada ka püksid.
Teise kalda läheduses tšillib vee peal tohutu hulk kajakaid. Minu saabudes lähevad nad kõik lendu ja olen korraga keset linnuparve, mis üle mu pea minema sööstab. Linnusitta langeb paremale ja vasakule. Pea õlgade vahele tõmbamisest ei ole vist kasu. Miinipildujatuli. Läheb õnneks.
Paterdan veel paljajalu ka kose tekitatavast jõest läbi, et ei peaks ülesvoolu jalutama kivilt kivile hüppamist harjutama. Siis kõik riided tagasi, jalgade kuivatamise jaoks on mul ettenägelikult isegi rätik kaasa võetud.
Rada kulgeb kaljuseina ääres ja seinast on osa tükke lahti tulnud, mis teesklevad nüüd vana-kreeka sambaid. Seinast tuleb üle kosk. Peegeldub vees. Kose juures on äkki päike ja suur heledus, kuigi igas suunas ümber on udu ja paks pilv. Väga veider. Udust hakkab paistma purjekas. Ilmselt Arktika. Siggi pidi neil päevil siinkandis olema. Pisike paat on laeva küljes, järelikult on kapten laevas. Ei tea, kas ta ka mind näeb või on tal muudki teha. Mulle järgneb rebane, kellel on pooleli üleminek suvekarvale. Vahib mind uudishimulikult ja haugub. Siis kaob.
Radade hargnemise kohas on üks mees, kes juhatab mulle teed toredama kaljurüngani, nendib ainult, et kuna on udu, siis ega ülevalt eriti midagi ei näe. Jah, sellest ma olen juba aru saanud, et kui eestlased varjasid ennast metsas, siis islandlased tõmbavad lihtsalt uttu. Vaadete ja vaatamisväärsustega tükkis. Küsime peaagu korraga, kas teine on laeva pealt. Teame mõlemat Siggit.
Järgin juhiseid kuni pilveni ja edasi. Üleval nähtavus taas üsnagi puudub, aga see-eest on olustik väga sürr. Tuulevaikne, udust kostmas lindude kädin, vee vulin ja rada kadumas lillede vahelt valgusesse. Järjekordne karoliinehõbelõng. Ja äkki on keset udu suur seltskond värvilisi inimesi. Ilmselt selle paadi seltskond, millega mul oleks olnud võimalus tsivilisatsiooni tagasi pöörduda. Seal pidi olema mäele roniv turismigrupp. Edasi jätkub unenäomaastik ja udust kerkib kalju. Teisel pool on valge. See on see piltidelt tuttav kaljurünk, mille pärast siia sai tuldud. Näeb oluliselt teistmoodi välja kui pildil. Pildid on alati päikesepaistelise ilmaga. Lindude kisa, üksikud tuulehood. Päris üles välja ei lähe. Midagi peab jääma ka teiseks korraks. Ronk kraaksub hoiatavalt.
Alla tagasi, turismigruppi viiakse parasjagu pisikese paadiga suuremasse. Seal peaks ju olema ka Stefan ja Ben, kes lubasid mulle lehvitada. Purjekas on ka alles.
Udu laskub allapoole ja hakkab uduvihmutama. Siin käib pidev võistlus märjaga. Sokid näiteks ei liigitu juba enam ammu puhasteks ja mustadeks, vaid läbimärgadeks, natuke vähem märgadeks, peaaegu kuivadeks ja täitsa kuivadeks. Riik tuleks ümber nimetada waterlandiks.
Maastik on mitmekihiline, siis kaob laguuni vastaskallas sootuks. Kosest kalpsan seekord üle kive mööda, laguunikahlamine on juba rutiin. Leian raja, mida mööda saab laagrilähedasest piklikust veest üle minna purret pidi.
Õhtusöök telgi varjus. Osa asju on jälle märjad. Telki vaatab sisse rebane.
Magatakse kaua. Aga hommikuks on toas soe ja vihm järele jäänud. Isegi päikest piilub korraks tumehalli pilve seest, mis on endiselt maani. Pärast hamba- ja näopesu ja hommikusööki tundub elu veidi ilusam. Putkas resideeruva pargivahi sõnul on täna oodata kerget vihma, ilm võib selgineda, aga ega seda kunagi ette ei tea. Tema kuivatab oma asju kuiva ilmaga õues.
Laotame kogu oma kraami rannas kividele laiali. Need hakkavad kohe kuivama. Kaamera ärkab ellu. Pardid soputavad lähedal tiibu ja turnivad kividel. Mõned vastikult kuivana tunduvad matkajad läbivad meie santlaagri. Vestleme maast ja ilmast. Patrick on koorilaulja, Benile meeldivad kontserdid.
Belgia kutid on otsustanud püüda paadi peale saada, kui seal kohti on. Vaatan taevas korraks paistvat sinisekarvalist mulku ega ole tänases lahkumisesoovis enam väga kindel. Teisalt pole ka kiiret, ei otsustamise ega kuhugi minemisega. Paat läheks alles kell neli. Istun puul ja toksin blogi.
Veidi aja pärast tunduvad osa asju kuivad olevat. Otsustatud. Telk läheb üles ja ülejäänud installatsioon kolib sellele telkimisplatsile järele. Jätame prantslase ja belglastega hüvasti. Kuna telk sai märjalt kokku pandud, on see seest märg. Otsustan seniks raamatut lugeda, kui sisemus niivõrd taheneb, et saab nodi telki panna. Siis söön telgiuksel sprotte ja vaatan õue. Soe ja väga mõnus ilma plaani ja ajakavata elu. Pimedaks ju ei lähe. Pargivaht käib telki kiitmas ja üksiti tervitused Pärlele. Hillebergil on tore komme tikkida telgi külge õmbleja nimi. Minu käsutuses oleva eksemplari on valmis õmmelnud Valve Nigul ja jalajälje Irina Petuhhova. Maailma parimaid telke tehakse mõistagi Eestis.
Sean magamisaseme sisse ja stardin neemetipu suunas, saades enne prantslaselt kaasa juhiseid, kust laguun forsseerida ja rannal istuvatelt sakslastelt info, mis kell on tõus ja millal mõõn. Päris kohe on mingi piklik vesi, mille läbimiseks tuleb eemaldada saapad. Varsti tuleks seda jälle teha ja seega vantsin järgmise kilomeetri paljajalu mööda liiva, sammalt ja hiireherneid. Laguuni tuleb forsseerida sadakond meetrit kosest ülesvoolu. Kosk on teisel kaldal. Vett on umbes kahesaja meetri laiuses. Esialgu veidi üle labajala, viimased kümme meetrit pisut üle põlve. See tähendab, et kasulik on eemaldada ka püksid.
Teise kalda läheduses tšillib vee peal tohutu hulk kajakaid. Minu saabudes lähevad nad kõik lendu ja olen korraga keset linnuparve, mis üle mu pea minema sööstab. Linnusitta langeb paremale ja vasakule. Pea õlgade vahele tõmbamisest ei ole vist kasu. Miinipildujatuli. Läheb õnneks.
Paterdan veel paljajalu ka kose tekitatavast jõest läbi, et ei peaks ülesvoolu jalutama kivilt kivile hüppamist harjutama. Siis kõik riided tagasi, jalgade kuivatamise jaoks on mul ettenägelikult isegi rätik kaasa võetud.
Rada kulgeb kaljuseina ääres ja seinast on osa tükke lahti tulnud, mis teesklevad nüüd vana-kreeka sambaid. Seinast tuleb üle kosk. Peegeldub vees. Kose juures on äkki päike ja suur heledus, kuigi igas suunas ümber on udu ja paks pilv. Väga veider. Udust hakkab paistma purjekas. Ilmselt Arktika. Siggi pidi neil päevil siinkandis olema. Pisike paat on laeva küljes, järelikult on kapten laevas. Ei tea, kas ta ka mind näeb või on tal muudki teha. Mulle järgneb rebane, kellel on pooleli üleminek suvekarvale. Vahib mind uudishimulikult ja haugub. Siis kaob.
Radade hargnemise kohas on üks mees, kes juhatab mulle teed toredama kaljurüngani, nendib ainult, et kuna on udu, siis ega ülevalt eriti midagi ei näe. Jah, sellest ma olen juba aru saanud, et kui eestlased varjasid ennast metsas, siis islandlased tõmbavad lihtsalt uttu. Vaadete ja vaatamisväärsustega tükkis. Küsime peaagu korraga, kas teine on laeva pealt. Teame mõlemat Siggit.
Järgin juhiseid kuni pilveni ja edasi. Üleval nähtavus taas üsnagi puudub, aga see-eest on olustik väga sürr. Tuulevaikne, udust kostmas lindude kädin, vee vulin ja rada kadumas lillede vahelt valgusesse. Järjekordne karoliinehõbelõng. Ja äkki on keset udu suur seltskond värvilisi inimesi. Ilmselt selle paadi seltskond, millega mul oleks olnud võimalus tsivilisatsiooni tagasi pöörduda. Seal pidi olema mäele roniv turismigrupp. Edasi jätkub unenäomaastik ja udust kerkib kalju. Teisel pool on valge. See on see piltidelt tuttav kaljurünk, mille pärast siia sai tuldud. Näeb oluliselt teistmoodi välja kui pildil. Pildid on alati päikesepaistelise ilmaga. Lindude kisa, üksikud tuulehood. Päris üles välja ei lähe. Midagi peab jääma ka teiseks korraks. Ronk kraaksub hoiatavalt.
Alla tagasi, turismigruppi viiakse parasjagu pisikese paadiga suuremasse. Seal peaks ju olema ka Stefan ja Ben, kes lubasid mulle lehvitada. Purjekas on ka alles.
Udu laskub allapoole ja hakkab uduvihmutama. Siin käib pidev võistlus märjaga. Sokid näiteks ei liigitu juba enam ammu puhasteks ja mustadeks, vaid läbimärgadeks, natuke vähem märgadeks, peaaegu kuivadeks ja täitsa kuivadeks. Riik tuleks ümber nimetada waterlandiks.
Maastik on mitmekihiline, siis kaob laguuni vastaskallas sootuks. Kosest kalpsan seekord üle kive mööda, laguunikahlamine on juba rutiin. Leian raja, mida mööda saab laagrilähedasest piklikust veest üle minna purret pidi.
Õhtusöök telgi varjus. Osa asju on jälle märjad. Telki vaatab sisse rebane.
Lisa kommentaar