Juba tavapäraseks saanud pikk hommikusöök on veidi lühem ja läheb
sujuvalt üle saarele lähenemise ootuseks.
Korraks paistab Beerenbergi
tipp, aga muidu on näha ainult suhteliselt kitsas riba mere ja pilve
vahel. Mõtleks, see saar ongi päriselt olemas. Dramaatilise olemisega
rohesäbruline kivi vette langemas.
Rannal on näha inimesi, džiipi ja traktorit. Ei ole just väga üksiku asustamata saare moodi. Norra armee on tulnud meid tervitama. Siggi, paar inimest ja veidi pagasit paigutatakse pisikesse mootorpaati, mis sõidab randa, et sõlmida diplomaatilised suhted. Diplomaatia on edukas, seekordse vahetuse ülem osutub sõbralikuks ja pakub isegi, et buldooser tuleb meile lõkkekohta siledamaks lükkama. Lõket saarel tegelikult teha ei tohi, sest kogu rannas vedelev ajupuu on kaitse all ja selle põletamine keelatud. Aga kui sõjavägi käsib, siis tuleb teha. Ajupuu on enamuses osas Venemaa majandusabi, sest saetud palgid on pannud plagama Siberi metsalangetajate käest.
Mõned aastad tagasi oli Norras vaidlus, kas Jan Mayen täielikult turistidele sulgeda. Täielikult ei suletud, aga reeglid muudeti selliseks, et võimalikult vähesed tahaks tulla. Randuda ja telkida võib ainult ühes ja mitte väga maalilises kohas. Norra valitsuse luba tuleb enne saada. Nimeliselt. Kohapealne militaarpersonal võib teha spontaanseid lisareegleid.
Jupikaupa randume ja tassime nodi laagripaika. Rand on täis ajupuud, kive ja musta vulkaanilist liiva. Õnneks taipasin laevast kaasa võtta oma telgi, muidu oleks elu väga kitsas. Pärle telk püstitub seega kõigepealt Norra pinnal. Vaiade asemel on ajupuu tükid, mis kaevatakse korralikult maasse ja kaetakse kividega. Osad kivid on imelikud kerged rasvavabad versioonid. Köögitelgi püstipanek meenutab jaotelgi ehitamist, ainult värv on teine. Sebimist ja seletamist sama palju.
Saab õhtusööki. Ilmaprognoos ütleb, et Beerenbergil tuleb kõigepealt ära käia. Mul see esialgu plaanis polnud, aga Maggi väidab, et ronimine pole tehniline, ainult kõndimist on pikalt. Kõndida ma oskan. Pikalt kõndida ka. Nobedalt improviseeritakse mulle rakmed võimisiganes nende rihmade nimi on, Vidarilt saan kassid ja bivit hakkab etendama telgi jalajälg. Eks näis.
Rannal on näha inimesi, džiipi ja traktorit. Ei ole just väga üksiku asustamata saare moodi. Norra armee on tulnud meid tervitama. Siggi, paar inimest ja veidi pagasit paigutatakse pisikesse mootorpaati, mis sõidab randa, et sõlmida diplomaatilised suhted. Diplomaatia on edukas, seekordse vahetuse ülem osutub sõbralikuks ja pakub isegi, et buldooser tuleb meile lõkkekohta siledamaks lükkama. Lõket saarel tegelikult teha ei tohi, sest kogu rannas vedelev ajupuu on kaitse all ja selle põletamine keelatud. Aga kui sõjavägi käsib, siis tuleb teha. Ajupuu on enamuses osas Venemaa majandusabi, sest saetud palgid on pannud plagama Siberi metsalangetajate käest.
Mõned aastad tagasi oli Norras vaidlus, kas Jan Mayen täielikult turistidele sulgeda. Täielikult ei suletud, aga reeglid muudeti selliseks, et võimalikult vähesed tahaks tulla. Randuda ja telkida võib ainult ühes ja mitte väga maalilises kohas. Norra valitsuse luba tuleb enne saada. Nimeliselt. Kohapealne militaarpersonal võib teha spontaanseid lisareegleid.
Jupikaupa randume ja tassime nodi laagripaika. Rand on täis ajupuud, kive ja musta vulkaanilist liiva. Õnneks taipasin laevast kaasa võtta oma telgi, muidu oleks elu väga kitsas. Pärle telk püstitub seega kõigepealt Norra pinnal. Vaiade asemel on ajupuu tükid, mis kaevatakse korralikult maasse ja kaetakse kividega. Osad kivid on imelikud kerged rasvavabad versioonid. Köögitelgi püstipanek meenutab jaotelgi ehitamist, ainult värv on teine. Sebimist ja seletamist sama palju.
Saab õhtusööki. Ilmaprognoos ütleb, et Beerenbergil tuleb kõigepealt ära käia. Mul see esialgu plaanis polnud, aga Maggi väidab, et ronimine pole tehniline, ainult kõndimist on pikalt. Kõndida ma oskan. Pikalt kõndida ka. Nobedalt improviseeritakse mulle rakmed võimisiganes nende rihmade nimi on, Vidarilt saan kassid ja bivit hakkab etendama telgi jalajälg. Eks näis.
Lisa kommentaar