Beerenberg

Järgmised kaks päeva sulasid kokku üheks hiidpäevaks.
Hommikul toimub pikk pakkimise nime kandev jokutamine enne kui minema saame. Meestel läheb tohutu hulk aega niisama sahmimise ja seletamise peale. Pidevalt alustatakse mingit tegevust ja vajutakse seejärel kuhugi lobasse ära.
Rolf ja Fred suunduvad saare lõunaossa. Rolf tassib seejuures kaasas hiiglaslikku kasti drooniga.
Beerenbergini pääsemiseks tuleb kõigepealt kõndida saare põhjaossa. Poole maad saab kasutada militaarotstarbelist pinnasteed. Alternatiiv oleks tarida seljakotte üle maaliliste tõusude ja languste. Tee ääres paiknev maastik ei ole just kõige vaatemängulisem, paremal kuiv laguun, vasakul mittemidagiütlev mägi. Meeleolu hoiab üleval pilvede vahelt välja hargnev Beerenberg, mis kogu päeva sihina silme ees püsib. Ilm on erakordselt soe ja päikeseline ning hakkame arvama, et ilmastatistika on järjekordne norrakate vandenõu, et inimesi saarelt eemal hoida. Põhjalaguuni juures on pikem piknikupaus ja kohtumine haruldase norra sinisiiliga. Sealt jätkame mööda kuiva jõesängi, pehmet sammalt ja lumelaike. Linnud pikeerivad ähvardavalt pea kohal. Kella kuue paiku oleme saavutanud kõrguse 450 meetrit merepinnast ning Karlheinz ja Vidar keeravad tagasi. Karlheinzul polnudki plaanis palju kaugemale tulla, mis on mõistetav, arvestades, et tegemist on 72-aastase härraga. Pool seltskonda on kuidagi kõhklevaks muutunud ja igaüks seletab, mida tema teeks või kui kaugele läheks. Ilmneb, et tippu ronida püüdjaid on kolm: mina, Martin ja Magnús. Marcus, Erling ja Dominic liituvad meiega bivilaagrini. Selleks on vaja leida vesi ja kena laagripaik. Soovitavalt ühes ja samas kohas. Veidi kõrgemal ongi nire, lausa koskede kaskaadiga. Ja imeliku vetruva mudaga samblane ala.
Küpsetame kuivtoitu, mis kellelegi väga muljet ei avalda, nalja see-eest saab kõvasti. Osa serbia nuudleid maetakse maha halbade aegade puhuks. Kui Martin nendib Maggi söögipakki inspekteerides asjalikult, et antud juhul pole probleem vees, paneb see seltskonna naerukrampides väänlema, kuigi see ilma kontekstita üldse naljakas ei tundu.
Laagrisse jäämise eesmärk on süüa ja veidi puhata, et südaöö paiku ronima hakata. Tipuni peaks kuluma umbes seitse tundi. Alla tagasi ja sealt baaslaagrini ka. Baaslaagrini on sellest peatuspaigast ca 15 km.
Mägi tõmbab pilve. Sätime ennast samblale. Tuulevaikus, üksik lind piuksub. Vahin soojast magamiskotist pilvisesse põhjamaa taevasse. Kui ärkan, on kõik paksus udus ja vastikult niiske. Telgi jalajälg sai esialgu külje alla pandud, keeran selle nüüd endale peale. Parem hilja, kui mitte kunagi. Ärkamine venib, lõpuks stardime alles poole kolme ajal. Magamisvarustus jääb tormikindlalt pakituna peatuspaika ootele ja kolm mahajääjat meile järele lehvitama. Mõned lumelaigud, astun nagu eilegi Magnúse jäetud sinise põhjaga jälgedesse.
Liustiku alguses ühendame ennast köide. Jään keskele. Köit tuleb hoida piisavalt pingul, aga mitte liiga. Vasakul paistab tumesinine sügavik, paremal kerkivad helehallid pilved üle mäekülje. Tõuseme esimese pilvekihini ja siis on ümberringi kõik valge. Nähtavus on vaevalt Magnúseni ja tagasi. Lumel on merepõhjamuster. Tõus on pikk ja pidev, tempo aeglane. Umbes kahe tunni pärast oleme kahe pilvekihi vahel ja tõus jätkub. Paremal üleval helendab päike. Mõne aja pärast hakkab pealmise pilvekihi vahelt mäetipp endast märku andma. Kiiskavalt valge sinise taeva taustal. Nüüd tundub juba usutav, et selleni on võimalik jõuda. Päike kõrvetab. Kohati tuleb korraldus hoida köis pingul, sest on lumelõheoht, aga ma ei saa midagi aru. Ja siis on lumes korralik lõhe. All sügavik, servades jääpurikad. Maaliline, aga ma eelistaks sellist vaadet näha pildi pealt, mitte elusast peast. Tagasi minna on ilmselgelt liiga hilja. Lõhesid tuleb veel. Siis vajub Martin pildistades vööni lumme. Ups. Nagu Magnús alguses ütles, on lumelõhesse vajumine täiesti normaalne ja kui köies korralikult käia, ei juhtu midagi hullu. Eelistan seda siiski mitte järele proovida.
Jõuame miski kõrgema mügarikuni enne järsema tipuosa algust ja paneme kassid alla. Läheb aeglasemaks, järsemaks ja palavamaks. Lõhesid tuleb tihedamalt. Lumekirka on abiks, kui ühes eriti nõmedas lõhes jalgealuse kaotan. Tahaks koju. Puhkepausidel tunnen ennast nagu kärbes seinal ega taha eriti ei alla ega üles vaadata. Kraatriservani jõudmiseks kulub hirmus pikk aeg. Päike on mu nina ära küpsetanud. Tuult pole.
Kraatriservaga asi veel ei piirdu. Tuleb mööda serva kuningas Haakoni VII nimelise tipuni turnida. Kahel pool helendav järsak. Lumi on pitsiks külmunud. Vaated on rabavad. Häirimatud lumekuhilad. All pilvepadjad. Ainus pilvevaba ala on Weyprechti liustiku suunas.
Veidi pärast 12 teeme sateliittelefonikõne Siggile teatamaks, et kolm inimest on tipus. Kohustuslikud tipupildid. Ma ei taha mõelda sellele, et tuleb tagasi alla üle nende lõhede minna. Aga tuleb.
Me ei järgi päris sama rada ja pääseme osadest lõhedest. Alla läheb rutem. Mida edasi, seda kiiremini. Kui kassid ära võtame, läheb eriti libedalt. Saapad on märjas lumes totaalselt läbi vettinud ja lumi saapasääres olukorda just ei paranda. Seljakott koos rakmetega rõhub vastikult puusi. Peatumata jõuame nelja tunniga bivilaagrisse. Kiired nuudlid, magamisvarustus kottidesse tagasi ja edasi korraliku toidu, tee ja telgi suunas.
Võtab ilmatu aja mööda lumelaike ja sammalt tatsumist, enne kui laguun nähtavale ilmub. Martin oma tavapärase optimismiga nendib, et selleni on veel pikk maa. Pinnastee venib eriti aeglaselt, saab aga lõpuks siiski otsa. Täpselt 36 tundi pärast baaslaagrist lahkumist oleme tagasi. Udusesse sadamasse on saabunud norrakate hiiglaslik varustuslaev.
Saab sooja jooki ja sooja sööki ja märjad saapad ära võtta. Mäekangelasi tervitatakse vaimustusega. Islandi-eesti-saksa ühendtiim on toiminud väga hästi.