Hommikul sajab endiselt. Ja üsna pime on ka.
Sobiv päev muuseumides hängimiseks.
Reykjaviki kunstimuuseum on kolmes jupis üle linna laiali. Kaks neist tunduvad huvitavad. Esimeses on näha Jóhannes Kjarvali pilte. Olen kohal liiga vara ja uisutan aja parajaks tegemiseks tiiru ümber maja. Olen ilmselt leidnud linna kõige libedama ja märjema koha.
Muuseumis on juba üks noormees ja paar häbelikku töötajat. Kohvikus tõstetakse toole laudade pealt maha. Mõnusalt väike muuseum, ei võta poolt päeva ja lõpeb enne ära, kui huvi otsa saab. Paar väga toredat pilti on ka. Kjarval olevat pannud islandlased oma loodust uue pilguga vaatama.
Sõidan liftiga Hallgrimskirkja torni. Pileti peab ostma, aga ega seda keegi lifti juures ei kontrolli. Ülevalt näeb värvilisi maju ja pilve mähkunud Esja mäge.
Järgmine peatus on stiliseeritud laevaluukere juures. Päikeselaev.
Muuseumi teises osas näidatakse installatsioone sellest, et kool tapab loovuse, ja sellest, kuidas kataloogist klassivahesid tellida. Ja Errót. Erró on värviline ja rabav.
Fotomuuseumis on kõrvuti Island ja Louisiana.
Päike tuleb välja. Hulgun pisikeste puust majade vahel, libisen mööda surnuaeda ja leian üles Tui kodutänava.
Kuna on tulnud rannailm, tuleb minna ujuma. Valin Vesturbæjarlaugi, mis on parasjagu kõige lähemal ja oli Grapevine'i arvates parim ujula aastal 2015. Neil on siin lisaks muudele turismiprobleemidele häda nende välismaalastega, kes ennast enne basseini minekut pesta ei taha. Seepärast jälgivad kohalikud välismaalast hoolega. Ujutakse mõistagi õues. Vesi aurab kergelt, õhusooja on umbes kuus kraadi, aga vesi on soe. Sooja vett saavad nad otse maa seest. Ujun, ligunen kuumas vees, ujun veel ja ligunen jälle. Päike paistab silma, sillerdab läbi vee basseinipõhjas ja minu peal. Vette inimesed oma nutivahendeid kaasa ei võta, vaid nad räägivad omavahel. Pesuruumis tarbin kõiki pakutavaid teenuseid: kaalu, külma joogivett ja trikoo kuivatamise trumlit. Pärast ujumist süüakse ujula ees putka juures hotdogi.
Loivan veel mööda tänavaid ja naudin mõnusat ilma. Soetan muusikat ja kirjandust, kohtan majaperenaist. Plaadipoe seinal on presidentide piltide rivi. Sellestsamast kohast oli äsjasel fotonäitusel pilt.
Õhtusöögi järele orienteerun vastavalt Anna Maria soovitusele Kexi, mis on peamiselt hostel, aga kus teisipäeviti pakutakse toidu kõrvale elusat jatsu. Jats on olemas, nagu ka õmblus-masinajalgadega lauad ja läbi klaasi paistev taidlus köögis.
Reykjaviki kunstimuuseum on kolmes jupis üle linna laiali. Kaks neist tunduvad huvitavad. Esimeses on näha Jóhannes Kjarvali pilte. Olen kohal liiga vara ja uisutan aja parajaks tegemiseks tiiru ümber maja. Olen ilmselt leidnud linna kõige libedama ja märjema koha.
Muuseumis on juba üks noormees ja paar häbelikku töötajat. Kohvikus tõstetakse toole laudade pealt maha. Mõnusalt väike muuseum, ei võta poolt päeva ja lõpeb enne ära, kui huvi otsa saab. Paar väga toredat pilti on ka. Kjarval olevat pannud islandlased oma loodust uue pilguga vaatama.
Sõidan liftiga Hallgrimskirkja torni. Pileti peab ostma, aga ega seda keegi lifti juures ei kontrolli. Ülevalt näeb värvilisi maju ja pilve mähkunud Esja mäge.
Järgmine peatus on stiliseeritud laevaluukere juures. Päikeselaev.
Muuseumi teises osas näidatakse installatsioone sellest, et kool tapab loovuse, ja sellest, kuidas kataloogist klassivahesid tellida. Ja Errót. Erró on värviline ja rabav.
Fotomuuseumis on kõrvuti Island ja Louisiana.
Päike tuleb välja. Hulgun pisikeste puust majade vahel, libisen mööda surnuaeda ja leian üles Tui kodutänava.
Kuna on tulnud rannailm, tuleb minna ujuma. Valin Vesturbæjarlaugi, mis on parasjagu kõige lähemal ja oli Grapevine'i arvates parim ujula aastal 2015. Neil on siin lisaks muudele turismiprobleemidele häda nende välismaalastega, kes ennast enne basseini minekut pesta ei taha. Seepärast jälgivad kohalikud välismaalast hoolega. Ujutakse mõistagi õues. Vesi aurab kergelt, õhusooja on umbes kuus kraadi, aga vesi on soe. Sooja vett saavad nad otse maa seest. Ujun, ligunen kuumas vees, ujun veel ja ligunen jälle. Päike paistab silma, sillerdab läbi vee basseinipõhjas ja minu peal. Vette inimesed oma nutivahendeid kaasa ei võta, vaid nad räägivad omavahel. Pesuruumis tarbin kõiki pakutavaid teenuseid: kaalu, külma joogivett ja trikoo kuivatamise trumlit. Pärast ujumist süüakse ujula ees putka juures hotdogi.
Loivan veel mööda tänavaid ja naudin mõnusat ilma. Soetan muusikat ja kirjandust, kohtan majaperenaist. Plaadipoe seinal on presidentide piltide rivi. Sellestsamast kohast oli äsjasel fotonäitusel pilt.
Õhtusöögi järele orienteerun vastavalt Anna Maria soovitusele Kexi, mis on peamiselt hostel, aga kus teisipäeviti pakutakse toidu kõrvale elusat jatsu. Jats on olemas, nagu ka õmblus-masinajalgadega lauad ja läbi klaasi paistev taidlus köögis.
Viitsid, too mulle suveniiriks üks klassivahe! Grete, on Mar 16, 2016 at 12:56AMAa, muide, eile oli lahe sünkroonsus - kõrval istuval kolleegil Jaanusel hakkasid skriinseiverina fotod jooksma ja silmanurgast nägin pilti sellest päikeselaevast ja siis vaatasin hetk hiljem sinu pilte ja sama päikeselaev tuli. Need on, ühesõnaga, igal pool, kuhu ma ka ei vaataks! Grete, on Mar 16, 2016 at 01:01AM
Lisa kommentaar