Enne kella kümmet on enamus kohti veel suletud ja tänavad vaiksed. Ringi
vuravad ainult suurte rehvidega maasikuautod ja pisibussid, mis
hotellidest turiste erinevate ekskursioonide jaoks kokku korjavad.
Taevas on sinine, nagu oligi ennustatud, aga lõunasuunalt läheneb juba
tume pilv. Keskmaal peaks sinist taevast jätkuma poole päevani.
Reageerin dive.is-kirjaga bussile, milles on Ásgeir ja Alexy. Alexy pärineb Prantsusmaalt ja hoiab mul täna silma peal, Ásgeir on kohalik, juhib bussi ja hoiab silma peal kellelgi teisel. Sõit läheb Þingvelliri rahvusparki, kus võib jälgida, kuidas Island aegamisi pooleks käriseb. Kaks sentimeetrit aastas liiguvad Euraasia ja Ameerika tektoonilised plaadid teineteisest eemale. Praeguseks on juba nii suur vahe sees, et mahub keskele sukelduma ja snorgeldama. Vesi on maailma kõige puhtam, sest seda on paar tuhat aastat läbi laava filtreeritud. Ja turistide ülikondadest ei ole võimalik läbi pissida. Veetemperatuur on paar kraadi üle nulli. Teed ääristavad jaburalt valged mäed helesinise taeva taustal.
Riietumisele kulub igavene hulk aega, sest kõik turistid tuleb toppida ninjakilpkonna ülikonda ja sinna enam-vähem veekindlalt sulgeda. Märjaks hakkavad saama ainult käelabad ja nägu. Seejärel suundub pingviinide marss üle tee redelini. Instruktaaž on muidugi ka. Turistid jagatakse kantseldava personali vahel gruppidesse, et vool vasakule keeramise kohas kedagi järve ei viiks.
Vaade alla on rabav. Sinine ja selge, siin-seal hõljub rohelisi vetikaid. Vahepeal sügav ja lai, siis kitsam. Ühe korra jään kivi otsa madalikule kinni. Välja ronides tunnen, et sõrmed on totaalselt külmunud. Jagatakse kuuma kakaod ja küpsiseid. Pilv on kogu ümbruse moondanud valgeks graafiliseks leheks.
Öömajas leotan ennast kuuma duši all, sest ujula tundub liiga kaugel. Kaalun mõtet kinno minna, aga siis peaks söömisega kiirustama ja kiirustamine mulle ei sobi. Jääb kino teiseks korraks.
Uudistan sadamat ja söön poodi meenutava eesruumiga asutuses mereandidest suppi. Supp saab sildilt islandi keeles kokku veeritud, mispeale müüja vabandab, et mind inglise keeles kõnetas. Seal käib palju turiste. Edasine sõnamulin jääb mulle paljuski mõistetamatuks, aga naeratan ja noogutan püüdlikult. Seejärel lösutan vahvli ja kohvi saatel kohvikus. Hakkab sadama.
Reageerin dive.is-kirjaga bussile, milles on Ásgeir ja Alexy. Alexy pärineb Prantsusmaalt ja hoiab mul täna silma peal, Ásgeir on kohalik, juhib bussi ja hoiab silma peal kellelgi teisel. Sõit läheb Þingvelliri rahvusparki, kus võib jälgida, kuidas Island aegamisi pooleks käriseb. Kaks sentimeetrit aastas liiguvad Euraasia ja Ameerika tektoonilised plaadid teineteisest eemale. Praeguseks on juba nii suur vahe sees, et mahub keskele sukelduma ja snorgeldama. Vesi on maailma kõige puhtam, sest seda on paar tuhat aastat läbi laava filtreeritud. Ja turistide ülikondadest ei ole võimalik läbi pissida. Veetemperatuur on paar kraadi üle nulli. Teed ääristavad jaburalt valged mäed helesinise taeva taustal.
Riietumisele kulub igavene hulk aega, sest kõik turistid tuleb toppida ninjakilpkonna ülikonda ja sinna enam-vähem veekindlalt sulgeda. Märjaks hakkavad saama ainult käelabad ja nägu. Seejärel suundub pingviinide marss üle tee redelini. Instruktaaž on muidugi ka. Turistid jagatakse kantseldava personali vahel gruppidesse, et vool vasakule keeramise kohas kedagi järve ei viiks.
Vaade alla on rabav. Sinine ja selge, siin-seal hõljub rohelisi vetikaid. Vahepeal sügav ja lai, siis kitsam. Ühe korra jään kivi otsa madalikule kinni. Välja ronides tunnen, et sõrmed on totaalselt külmunud. Jagatakse kuuma kakaod ja küpsiseid. Pilv on kogu ümbruse moondanud valgeks graafiliseks leheks.
Öömajas leotan ennast kuuma duši all, sest ujula tundub liiga kaugel. Kaalun mõtet kinno minna, aga siis peaks söömisega kiirustama ja kiirustamine mulle ei sobi. Jääb kino teiseks korraks.
Uudistan sadamat ja söön poodi meenutava eesruumiga asutuses mereandidest suppi. Supp saab sildilt islandi keeles kokku veeritud, mispeale müüja vabandab, et mind inglise keeles kõnetas. Seal käib palju turiste. Edasine sõnamulin jääb mulle paljuski mõistetamatuks, aga naeratan ja noogutan püüdlikult. Seejärel lösutan vahvli ja kohvi saatel kohvikus. Hakkab sadama.
Kas sa panid pea vee alla, et pilti teha? Grete, on Mar 16, 2016 at 01:28AMJaa. See oli hirmus. nipitiri, on Apr 1, 2016 at 03:29PM
Lisa kommentaar