Reykjanesi poolsaare peamisteks vaatamisväärsusteks on sinine laguun ja
Keflavíki rahvusvaheline lennujaam.
Lennujaama vältimine on väga
aeganõudev, laguuniga saab lihtsamalt hakkama.
Pärast iseteeninduslikku hommikusööki sõidan kõigepealt Seltúni, mis kujutab endast auravat maapinda ja podisevat muda. Värvid, toss ja kiljuvad koolilapsed. Pildistav meesisend nendib, et oleme tulnud liiga hilja. Vaatan ümbrust, millega provotseerin kaasturisti küsima, mida ma ootan. Ei oota midagi, vahin niisama.
Parklast läheb rada millenigi, mis on 5 kilomeetri kaugusel. Lähen asja uurima. Mäe otsas leidub ennistine pildistaja, kes on rahul, et leidis turistivaba koha. Peaaegu. Edasi jäljed lõppevad, rajatokke jätkub veel mõneks ajaks, siis kaovad ka need. Kerge lumekirme lookleb edasi ja selle all võiks lumevabas olukorras olla tallutud rada. Jälitan seda, kuniks seegi sumbub olematusse ja jääb ainult kõva tuul. Maastik on nagu graafiline leht. Ronin siin- ja sealpool suvaliselt küngaste otsa. Kui olen taas autoni jõudnud, hakkab tuiskama.
Läbi tuisu rühin Gunnuhveri suunas, kus ka peaks tulema maa seest tossu. Teele jääb kontinentidevaheline sild. See on selline koht, kus paljud inimesed teevad selfi pealkirjaga "mina, Euraasia ja Ameerika" ja millel on kujutatud üks või rohkem inimest ja hulk kivimit. Horisont on heal juhul otse. Stseen võiks aset leida ükskõik kus. Vee alt nägi see pilu igatahes parem välja.
Gunnuhveris on eriti tige toss. Puhiseb äkiliste jõnksudega künka tagant välja ja matab kogu ümbruse valgesse pilve. Lumi peksab vastu nägu. Eriti midagi ühesõnaga ei paista.
Piki rannikut majakani, kust peaks soodsate olude korral paistma Snæfellsnes. Olud ei ole soodsad, aga lootust on. Üle pea pikeerivad lennukid.
Lõunaks leidub ainult burgerit bensukast. Läheduses olev ujula pani just uksed kinni. Laupäev.
Möllin ennast hotelli. Magan põhimõtteliselt lennukite kõrval. Maja ees on terve väli täis samasuguseid ratastega kaste nagu see, millega ringi sõidan. Hommikusööki hakatakse andma alates poole viiest. Hiiglaslik tuba. Laotan kõik asjad laiali ja kolin autost välja. Tuleb ju kummikud ja statiiv jälle kotti toppida. Vähemalt ei pea täna sokke föönitama.
Käin veel poolsaare tipus päikese loojumist vaatamas. Ka Snæfellsnes paistab läbi roosa hämu. Istun autos, kuulan Úlfur Úlfurit nagu mõni kohalik rullnokk ja vaatan, kuidas taevas järjest rohkem pastelli tõmbub. Väljas kõigutab tuul autot. Saabub pilt minust, köiest ja Islandist.
Pärast iseteeninduslikku hommikusööki sõidan kõigepealt Seltúni, mis kujutab endast auravat maapinda ja podisevat muda. Värvid, toss ja kiljuvad koolilapsed. Pildistav meesisend nendib, et oleme tulnud liiga hilja. Vaatan ümbrust, millega provotseerin kaasturisti küsima, mida ma ootan. Ei oota midagi, vahin niisama.
Parklast läheb rada millenigi, mis on 5 kilomeetri kaugusel. Lähen asja uurima. Mäe otsas leidub ennistine pildistaja, kes on rahul, et leidis turistivaba koha. Peaaegu. Edasi jäljed lõppevad, rajatokke jätkub veel mõneks ajaks, siis kaovad ka need. Kerge lumekirme lookleb edasi ja selle all võiks lumevabas olukorras olla tallutud rada. Jälitan seda, kuniks seegi sumbub olematusse ja jääb ainult kõva tuul. Maastik on nagu graafiline leht. Ronin siin- ja sealpool suvaliselt küngaste otsa. Kui olen taas autoni jõudnud, hakkab tuiskama.
Läbi tuisu rühin Gunnuhveri suunas, kus ka peaks tulema maa seest tossu. Teele jääb kontinentidevaheline sild. See on selline koht, kus paljud inimesed teevad selfi pealkirjaga "mina, Euraasia ja Ameerika" ja millel on kujutatud üks või rohkem inimest ja hulk kivimit. Horisont on heal juhul otse. Stseen võiks aset leida ükskõik kus. Vee alt nägi see pilu igatahes parem välja.
Gunnuhveris on eriti tige toss. Puhiseb äkiliste jõnksudega künka tagant välja ja matab kogu ümbruse valgesse pilve. Lumi peksab vastu nägu. Eriti midagi ühesõnaga ei paista.
Piki rannikut majakani, kust peaks soodsate olude korral paistma Snæfellsnes. Olud ei ole soodsad, aga lootust on. Üle pea pikeerivad lennukid.
Lõunaks leidub ainult burgerit bensukast. Läheduses olev ujula pani just uksed kinni. Laupäev.
Möllin ennast hotelli. Magan põhimõtteliselt lennukite kõrval. Maja ees on terve väli täis samasuguseid ratastega kaste nagu see, millega ringi sõidan. Hommikusööki hakatakse andma alates poole viiest. Hiiglaslik tuba. Laotan kõik asjad laiali ja kolin autost välja. Tuleb ju kummikud ja statiiv jälle kotti toppida. Vähemalt ei pea täna sokke föönitama.
Käin veel poolsaare tipus päikese loojumist vaatamas. Ka Snæfellsnes paistab läbi roosa hämu. Istun autos, kuulan Úlfur Úlfurit nagu mõni kohalik rullnokk ja vaatan, kuidas taevas järjest rohkem pastelli tõmbub. Väljas kõigutab tuul autot. Saabub pilt minust, köiest ja Islandist.
Lisa kommentaar