Vahelduseks saab üsna pikalt magada ehk tervelt veerand kaheksani.
Kolime ka teise hotelli, mis on ca 40 minutit järgmiste päevade
objektidele lähemal. Sõidame läbi lumelaigulise maastiku, mida
ümbritsevad äralõigatud tippudega mäed. Hobuseaedadest on kohati lumest
väljas vaid ülemised otsad. Või ongi neil siin põhjas nii pisikesed
hobused. Viimastel nädalatel on olnud enneolematu soojalaine ja enamus
lumest ära sulanud. Selle nahka läks ka lõunarannikul planeeritud
jääkoopa külastus ja liustikulkäik. Esinevad puud. Küll nirud, aga
ikkagi. Enamus puid on istutatud, et tuul ja vesi pinnast minema ei
uhuks. Hobused ja lambad jääks siis nälga. Kartul ka ei kasvaks.
Eeldusel, et nad seda siin kohapeal kasvatavad. Juurikatest enamus
tuuakse külmutatud kujul sisse. On küll ka mõned maaküttel toimivad
aastaringsed kasvuhooned, aga need ei jaksa ära toita kogu rahvast ja
turistide horde. Islandi köögi kirjeldus meenutab väga eesti oma: kõik,
mida saab tappa, serveerituna keedetud kartulitega.
Algatuseks sõidame salajasse kohta vaatama kaljukaart. Seal keegi ei käi ja isegi kohalikud ei oska juhatada. Seepärast me ei tohi öelda, kus see on. Igatahes, see on Islandi põhjarannikul. Meri juba paistab, kui esimesest autost tuleb info, et edasi sõita ei saa, tee on väga mudane. Tuleb jala minna. Olen valmis üle labajala mudaks, aga tee on vaid veidi märg. Poolekilomeetrine jalutuskäik ja sellele järgnev kaldast allaronimine tekitavad sellegipoolest kõvasti elevust. Rannal on troll, kes selgelt on soovinud elu eest põgeneda. Trollid muutuvad nimelt kiviks, kui nad päikesevalgel väljas kooserdavad. Terve Island on täis hooletuid kivistunud trolle, sest päike, sinder, muudab siin ju pidevalt tõusmisaega. Pildistame trolli siit ja sealt poolt. Päike sirab, tuult ranna sellel küljel praktiliselt ei ole. Lösutan kivil. Üle lahe seisavad lumised mäed.
Järgneb võileib ja ringivaatamine Húsavíki sadamas. Naudin vahelduseks kaamerata kõndimist ja longin isepäiselt niisama. Ja kui miskit silma jääb, siis teevad ju tänapäeva telefonid ka pilti. Peab ainult vaatama, et keegi ei näeks. Kõige suurem ilkumine reisigrupis käib selfide (eriti endlikepiga tehtavate) ja ühel jalal poseerivate hiinlaste üle. Samas pole ma mitte kusagil näinud nii suurt statiividega ringirändavate turistide kontsentratsiooni kui siin. Hiinlasi endlikeppidega on muidugi ka arutul hulgal. Üldse on kõike arutul hulgal, väljaarvatud islandlasi. Teenindav personal on paljudes kohtades sisserännanud ega ole võimeline minuga islandi keeles keskustelema. Selles mõttes oleks olnud mõttekam omandada poola, tšehhi või rumeenia keele alged.
Ilm on palav. Ilmselgelt on meid tabanud raskekujuline kliimasoojenemise juhtum.
Tagasi loodusesse, jalutuskäik laavamaastikul. Minijalutuskäik. Iga vulkaani purskamisest jääb järele terve posu kummalist maastikku. Kuni silmapiirini on kõik kivipuruga üle puistatud, moodustades omalaadse skulptuuride pargi. Väga moodne kunst. Island on selle pideva raputamise tulemusena üks väga ebaloogiline koht ja maastik on täielik segapusa suvaliselt laialiloobitud elementidest.
Pärast laavat on geotermiline ala. Thermal area. Tee ääres on terve järvetäis sooja vett. Aurab seal nagu meie rabajärved suvehommikutel. Ümberringi tossab siin-seal ka maapind ja kõik on mädamunahaisu täis. Päike loojub maaliliselt tossu sisse.
Õhtusöök on suuremas peenes hotellis, kus me algse plaani kohaselt oleks pidanud ööbima. Kompensatsiooniks peaks söök olema hotelli kulul. Tegelikult vist ei ole. Kaks aastat tagasi tehtud broneering tühistati nimelt seetõttu, et kogu hotell broneeriti hooajaväliselt terveks kuuks seoses filmivõtetega. Daniella ja Marsel on siiani väga solvunud, aga samas ma saan hotellipidajatest väga hästi aru. Filmivõtteid on kajastanud ka kohalikud uudised seoses suure hulga sõidukite kohaleveoga ja sellega, et Myvatn ehk Sääskjärv peab ümber kehastuma mõneks Siberi järveks. Võimalik, et Baikaliks. Tegemist on mulle tundmatu filmiseeriaga Kiired ja tigedad. Praegusi ilmastikuolusid arvestades on nad varsti võibolla ainult tigedad. Jää, millel kogu küla vallutanud autod peaksid edasi-tagasi kihutama, sulab kosmilise kiirusega. Võimalus pääseda taustapildistajateks.
Homme on jälle varajane äratus, et minna talvel ligipääsmatust küljest vaatama järjekordset koske. Transpordiks superdžiibid (või vähemalt nii neid nimetatakse) ja räätsad. See tekitab muidugi jälle kõvasti elevust. Öine virmalisevaatlus hääletatakse seega maha, aga samas on virmaliste esinemise tõenäosus hoolimata paduselgest taevast ka ääretult madal.
Algatuseks sõidame salajasse kohta vaatama kaljukaart. Seal keegi ei käi ja isegi kohalikud ei oska juhatada. Seepärast me ei tohi öelda, kus see on. Igatahes, see on Islandi põhjarannikul. Meri juba paistab, kui esimesest autost tuleb info, et edasi sõita ei saa, tee on väga mudane. Tuleb jala minna. Olen valmis üle labajala mudaks, aga tee on vaid veidi märg. Poolekilomeetrine jalutuskäik ja sellele järgnev kaldast allaronimine tekitavad sellegipoolest kõvasti elevust. Rannal on troll, kes selgelt on soovinud elu eest põgeneda. Trollid muutuvad nimelt kiviks, kui nad päikesevalgel väljas kooserdavad. Terve Island on täis hooletuid kivistunud trolle, sest päike, sinder, muudab siin ju pidevalt tõusmisaega. Pildistame trolli siit ja sealt poolt. Päike sirab, tuult ranna sellel küljel praktiliselt ei ole. Lösutan kivil. Üle lahe seisavad lumised mäed.
Järgneb võileib ja ringivaatamine Húsavíki sadamas. Naudin vahelduseks kaamerata kõndimist ja longin isepäiselt niisama. Ja kui miskit silma jääb, siis teevad ju tänapäeva telefonid ka pilti. Peab ainult vaatama, et keegi ei näeks. Kõige suurem ilkumine reisigrupis käib selfide (eriti endlikepiga tehtavate) ja ühel jalal poseerivate hiinlaste üle. Samas pole ma mitte kusagil näinud nii suurt statiividega ringirändavate turistide kontsentratsiooni kui siin. Hiinlasi endlikeppidega on muidugi ka arutul hulgal. Üldse on kõike arutul hulgal, väljaarvatud islandlasi. Teenindav personal on paljudes kohtades sisserännanud ega ole võimeline minuga islandi keeles keskustelema. Selles mõttes oleks olnud mõttekam omandada poola, tšehhi või rumeenia keele alged.
Ilm on palav. Ilmselgelt on meid tabanud raskekujuline kliimasoojenemise juhtum.
Tagasi loodusesse, jalutuskäik laavamaastikul. Minijalutuskäik. Iga vulkaani purskamisest jääb järele terve posu kummalist maastikku. Kuni silmapiirini on kõik kivipuruga üle puistatud, moodustades omalaadse skulptuuride pargi. Väga moodne kunst. Island on selle pideva raputamise tulemusena üks väga ebaloogiline koht ja maastik on täielik segapusa suvaliselt laialiloobitud elementidest.
Pärast laavat on geotermiline ala. Thermal area. Tee ääres on terve järvetäis sooja vett. Aurab seal nagu meie rabajärved suvehommikutel. Ümberringi tossab siin-seal ka maapind ja kõik on mädamunahaisu täis. Päike loojub maaliliselt tossu sisse.
Õhtusöök on suuremas peenes hotellis, kus me algse plaani kohaselt oleks pidanud ööbima. Kompensatsiooniks peaks söök olema hotelli kulul. Tegelikult vist ei ole. Kaks aastat tagasi tehtud broneering tühistati nimelt seetõttu, et kogu hotell broneeriti hooajaväliselt terveks kuuks seoses filmivõtetega. Daniella ja Marsel on siiani väga solvunud, aga samas ma saan hotellipidajatest väga hästi aru. Filmivõtteid on kajastanud ka kohalikud uudised seoses suure hulga sõidukite kohaleveoga ja sellega, et Myvatn ehk Sääskjärv peab ümber kehastuma mõneks Siberi järveks. Võimalik, et Baikaliks. Tegemist on mulle tundmatu filmiseeriaga Kiired ja tigedad. Praegusi ilmastikuolusid arvestades on nad varsti võibolla ainult tigedad. Jää, millel kogu küla vallutanud autod peaksid edasi-tagasi kihutama, sulab kosmilise kiirusega. Võimalus pääseda taustapildistajateks.
Homme on jälle varajane äratus, et minna talvel ligipääsmatust küljest vaatama järjekordset koske. Transpordiks superdžiibid (või vähemalt nii neid nimetatakse) ja räätsad. See tekitab muidugi jälle kõvasti elevust. Öine virmalisevaatlus hääletatakse seega maha, aga samas on virmaliste esinemise tõenäosus hoolimata paduselgest taevast ka ääretult madal.
Lisa kommentaar