põhja

Päike hoiab esialgu pilve varju, aga valgus tõmbub siiski peagi pastelseks. Jääd on mehiselt ja trikitan ka veidi lainetega. Siis teen jäätükkidest portreesid ja vaatan, kuidas jaapani vanamees trügib Marseli kõrvale tema jäätükki kiibitsema ja kukub esimese laine peale selili. Mida valgemaks, seda suurem rahvamurd jää vahel ringi saalib.
Hommikusöögi järel sõidame Höfni lennujaama. Tee ääres vedelevad lumiste tippude peegeldused ja jalutavad põhjapõdrad. Moosiriiuli mõõtu masin transpordib meid Akureyrisse. Kuna plaanitud marsruudil sobivat lendu ei olnud, on tegemist tellimuslennuga, pagasis võib olla ükskõik mis, ühtki dokumenti ei kontrollita ja igaüks istub kuhu tahab. Ja teeb ohtralt igas suunas pilte. Saame ka veidi ekskursiooni. Lendame üle Islandi metsiku sisemaa, kõige suurema liustiku, kõige kõrgemate tippude ja kõige ohtlikuma vulkaani Bárðarbunga, mis purskas eelmisel aastal ja tekitas kõige värskema laavavälja. All on peamiselt valge puudriga kaetud teravikud, siis mustrilised mäed ja lõpuks Akureyri, Islandi suuruselt teine linn, mille kohal lennuk teeb auringi.
Linnas suši ja uued käpikud. Hotelli, pagas maha ja Gódafossi juurde. Seal on vesi. Palju vett. Tuleb kusagilt tohutu kiirusega, kukub ülevalt pahinal alla ja rabeleb mere suunas. Äge muidugi. Gódafoss on selline kaheharuline kosk, kus kahte veelangemist eraldab kaljurünk, mille sees on veesüliti. A kosed ei ole vist väga minu teema. Või on koskesid juba piisavalt saanud. Pakin kaamera üsna nobedalt veepritsmete eest kotti peitu, toetan lõua statiivile ja vaatan pahisevat vett niisama. Üksiti moodustan allegooria "mina olengi kaamera, koos kõigi filtrite, läätsede, teravussügavuse ja mälukaartidega". Hiljem on võimalik minna koske teiselt poolt pildistama. Vast on ta sealt samasugune. Ühinen grupeeringuga, kes suundub tagasi öömajja.
Öörahu-eelselt tekib taevasse hotelli kohal rohekas viirg, mida hõisetega tervitatakse. Viirg laieneb, lööb helendama ja võbeleb siia-sinna. Lahe.