Drynjandi

Keermega tulevad võibolla homme. Ta ei tea, kas kusagil lähistel võiks keermega purke olla. Ta ei tunne oma piirkonda ega liigu siin ringi, teatab ta peaaegu uhkelt. Kuna tal pole ka klõpsu külge kinnitatavat põletit, ühineme gaasiblokaadiga ja lahkume uhkelt metsikusse Islandi loodusesse.
Uhkelt lahkumine on väärikas õõtsumine aukudes kruusateel, sest asfalt lõpeb juba enne Djupavíki. Enne Djupavíki on ka hülgepeatus. Hüljes lesib kivil, pea ja saba üles tõstetud.
Djupavíkis on meie homne öömaja, mis on ka ainus maja, mille tõttu Djupavík üldse veel kaardil on. Sealt saab tasuta kohvi. Väljas on rõske ja tuuline, mistõttu joome kohvi pikalt ja põhjalikult.  Väljas hämardub ja tekib kahtlus, kas tõusime ikka üles õigel pool ööd. Tee keskel vonkleb karteriõlitriip, mida on jätkunud üllatavalt pikalt.
Tempo on järjest väärikam, eriti pärast Ingolfsfjörðuri suunas keeramist. Udu katab kogu tee ja ümbruse. Lambad on tee ääres rivis. Juhtlammas on andnud korralduse „seis!“. Kui oleme möödas, tipib rivi üle tee.
Ingolfsfjörðuris on viimane maja. Tee sumatab jõkke. Jõgi paistab kaunis sügav, imestan, et julgesin siit kolm aastat tagasi Rav4-ga läbi sõita. Tundub mõistlik kopsida viimase maja uksele ja küsida jõe kohta. Talumees vaatab meid hindavalt, järeldab peetud pükstest ja vaevatud jalanõudest, et oleme enne ka kohtades käinud ja seletab, et kuna on tõus, on parem minna ülesvoolu asuvast koolmekohast. Kui tagasi tuleme ja on mõõn, on parem tulla altpoolt.
Ülesvoolu tundub läbipääs pikk ja keeruline, aga meie traktor saab sellega ilusti hakkama. Nüüd veel viimane eriti kivine lõik enne tee lõplikku lõppemist. Olen avardanud Kalle arusaama sellest, millised maastikud mahuvad tee mõiste alla.
Auto jääb Hvalá silla juurde. Meie kõmbime üle ja võtame suuna mäkke. Internetist leitud juhiste järgi on jõe kõrvalt liig järsk minna. On turnimist ja huvitavaid lilli. Tibutab. Koordinaadid juhatavad meid paika, kus kõrgelt kivilt paistab all jõgi ja nigel kosk. Jään endale kindlaks, et peab olema juga ja palju suurem. Läheme veidi voolusuunas, kuni hakkab kostma kõminat ja seal ta ongi. Drynjandi, kõmisev. Näeme küll ainult ülemist otsa, aga see on juba piisavalt võimas vaatepilt. Kõige krooniks ilmub vastaskalda pannkoogimaastikule hetkeks päikesevine. Hakkab veidi ebamugav mõeldes, et kolm aastat tagasi jalutasin allpool läbi selle jõe.
Suund üle platoo Eyvinduri järvedeni. Vihm tiheneb. Püstitame telgi välimise osa, et see kaitseks meid pikniku ajal. Esiti katsub palakas minema lennata, aga seejärel kaitsebki. Väljas kohiseb jõgi.
Vihm sajab visalt. Oleme ka pahaaimamatult tõusnud pilve sisse, pilv aga matab igasuguse nähtavuse enda alla. Näeme platood üksikute suurte kividega, mis kaob hämusse. Näeme lumelaikude algusi. Nende lõppe näeme pärast laikude ületamist. Udus on järv, mis lainetab nagu meri ja teist kallast ei ole näha. Suunda aitab hoida kompass, kes ka ei ole endas päris kindel, mistõttu põhjasuund kõigub edasi-tagasi. Saapad loobuvad vett väljas pidamast. Kindad juba on täitsa märjad. Nina otsas on permanentne tilk.
Läbi hämu ilmub allpool nähtavale jõgi, mida jälitades jõuame Eyvindurifjordi jõeni. See on koski ja jugasid tihedalt täis. Esimese eriti piraka joa ees leiame sileda muruse maalapi, mis ei lirtsu ja on üsna loodis. Vaade otse joale. Maailma parim telkimiskoht, kui vihm ja külm õhtusöök välja arvata. Isegi oma lörtsiveelomp on olemas. Et sooja saada, poeme üsna ruttu magamiskoti sisse peitu.