Öösel ei lähegi eriti
pimedaks.
Vihm kord sajab, kord
kaob. Hommik on külm. Pakutakse külma putru ja jääkohvi.
Külma kaerahelbe vahele
tekib piimjas vedelik. Võibolla nii tehaksegi kaerapiima.
Kõik märjad ja niisked
asjad tuleb kuidagi kaasa võtta.
Külm tuul ja pilves ilm on tunduvalt meeldivamad kui külm tuul ja pilved koos vihmaga. Samas olid eilsed soojad ja niisked sokid etemad kui tänased külmad ja niisked. Ma unustasin teised sokid kaasa võtta. See-eest on mul kolm paari kindaid pluss vihmakindad.
Laskume piki jõge, millel üks kosk järgneb teisele. Mere kohal läheb heledamaks ja käime välja päikese. Islandi maastikku ei läbita, vaid kannatatakse. Võimas maastik, mille ehitamiseks kulus loodusjõududel mitu miljonit aastat ja mille inimene võib lammutada paari kuuga.
Mida allapoole, seda rohkem taimi. Tulikaid, kurerehasid, heinputke, sammalt ja samblikke. Kortsleht õitseb. Terve suur laik orhideesid. Vaevakask roomab mööda maad ja nagu tal juba poleks niigi raske, võib tähelepanematu matkaja talle ka peale astuda. Maadligi hoiab ka arktiline paju ehk pisike hiiliv paju nagu internet teda nimetab. Kukemarjad on valmis.
Enne merre suubumist moodustab jõgi labürindi ja üle jõe on merest veidi eemal tõesti sild. Mida meil küll praegu vaja pole. Leiame prügi ja korjame kõik kaasa, aga merele lähemal loobume. Liiga palju mereande.
Peame pikniku vaatega merele, ajupuidule ja ajuplastile. Siin on lõpuks Kallele tema soovitud tallutud rada. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et matkarada ongi lihtsalt see koht, kus matkaja käib. Tallutud rada kulub rutem. Leiame termose, kummiku ja pool maja. Seirame hahaparve ja ehmatame eemaldudes rebasekutsikat, kes ajab suu ähvardavalt pärani, vaatab siis aga, et kaks matkajat suhu ei mahu ja pageb urgu. Määrame väiketülli. Forsseerime jõe (Dagverðardalsá). Unustame end piki rannaäärt kõndima ja paneme sillale viivast rajaotsast mööda. Merest aga piidleb meid parv hülgeid, volksutavad oma suuri musti silmi ja sukelduvad demonstratiivse plärtsuga. Lisaks hüljestele annab möödapanek paraadvaate Hvalá kosele.
Õõtsume üle kivide tagasi, ületame jõe seekord mõõnaks mõeldud koolmekohast. Päevakava näeb ette kuuma vanni ja seda pakutakse Krossnesis. Soojast veest on hea vaadelda merd ja uduseid mäetippe. Ööseks jääme Djupavíki, sest siin on juba kord selline tore hotell.
Külm tuul ja pilves ilm on tunduvalt meeldivamad kui külm tuul ja pilved koos vihmaga. Samas olid eilsed soojad ja niisked sokid etemad kui tänased külmad ja niisked. Ma unustasin teised sokid kaasa võtta. See-eest on mul kolm paari kindaid pluss vihmakindad.
Laskume piki jõge, millel üks kosk järgneb teisele. Mere kohal läheb heledamaks ja käime välja päikese. Islandi maastikku ei läbita, vaid kannatatakse. Võimas maastik, mille ehitamiseks kulus loodusjõududel mitu miljonit aastat ja mille inimene võib lammutada paari kuuga.
Mida allapoole, seda rohkem taimi. Tulikaid, kurerehasid, heinputke, sammalt ja samblikke. Kortsleht õitseb. Terve suur laik orhideesid. Vaevakask roomab mööda maad ja nagu tal juba poleks niigi raske, võib tähelepanematu matkaja talle ka peale astuda. Maadligi hoiab ka arktiline paju ehk pisike hiiliv paju nagu internet teda nimetab. Kukemarjad on valmis.
Enne merre suubumist moodustab jõgi labürindi ja üle jõe on merest veidi eemal tõesti sild. Mida meil küll praegu vaja pole. Leiame prügi ja korjame kõik kaasa, aga merele lähemal loobume. Liiga palju mereande.
Peame pikniku vaatega merele, ajupuidule ja ajuplastile. Siin on lõpuks Kallele tema soovitud tallutud rada. Ta ei tahtnud kuidagi uskuda, et matkarada ongi lihtsalt see koht, kus matkaja käib. Tallutud rada kulub rutem. Leiame termose, kummiku ja pool maja. Seirame hahaparve ja ehmatame eemaldudes rebasekutsikat, kes ajab suu ähvardavalt pärani, vaatab siis aga, et kaks matkajat suhu ei mahu ja pageb urgu. Määrame väiketülli. Forsseerime jõe (Dagverðardalsá). Unustame end piki rannaäärt kõndima ja paneme sillale viivast rajaotsast mööda. Merest aga piidleb meid parv hülgeid, volksutavad oma suuri musti silmi ja sukelduvad demonstratiivse plärtsuga. Lisaks hüljestele annab möödapanek paraadvaate Hvalá kosele.
Õõtsume üle kivide tagasi, ületame jõe seekord mõõnaks mõeldud koolmekohast. Päevakava näeb ette kuuma vanni ja seda pakutakse Krossnesis. Soojast veest on hea vaadelda merd ja uduseid mäetippe. Ööseks jääme Djupavíki, sest siin on juba kord selline tore hotell.
Lisa kommentaar