ikka veel Grímsey

Sellest tuuakse kummipaadiga maale punastes jopedes inimesi, alguses paaditäis korraga, hiljem ühe- ja kahekaupa. Vannitoaaknast paistab, kuidas punajopede rivi hiidmuna suunas marsib. Nagu lasteaed ekskursioonil.
Loeme toas, joome allkorruse kohvikus kohvi. Kaardil on järv, mida ma veel pole näinud. Seda ei saa nii jätta. Tuult ei ole ja tuulikud mäel seisavad jõude. Läbi hämu paistab eriti suures koguses suure maa mägesid. Järv on küngaste vahel ja selle keskel on eemalt vaadates saar. Lähedalt vaadates on suur punt mingit tüüpi osja. Mingi osi (mis looma järgi on nimetatud kõige rohkem taimi?). Korjan tasku täis padrunikesti. Kõik ei mahu. Ei tulnud pähe prügikotti kaasa võtta, peab homme tagasi tulema. Hotelli läheme otse üle muru ja kogume pea kohale eriti suure parve linde.
Lunnid on lahkunud. Nemad lähevad ja tulevad alati korraga, räägib hotelli- ja suveniiripoepidaja. Erinevalt tiirudest, kes liiguvad väiksemates grupeeringutes. Randtiir on kõige pikemate reisidega lind, kes jahib maksimaalset kogust päikesevalgust.
Punajoped jooksevad parasjagu suveniiripoodi pikali. Ega neid väga palju sinna sisse ei mahu. Saame nende vahelt siiski kätte oma igapäevase vahvli moosi ja vahukoorega. Laev põriseb kogu selle aja reidil ja kärutab kruiisijaid edasi-tagasi. Taas üks äärmiselt destruktiivne hobi.
Käime poes, kust saame täiendava skýri homme hommikuks ja mullust saia. Aga mis sellega sügavkülmas ikka võiks juhtunud olla. Püüame süüa ära osa tundmatuks jäänud turistide juustu, mida on külmkapis mitu pakki. Silt köögi seinal manitseb külalist käituma nagu oma kodus. Valasin juba hommikul kapist kõik poolikud kohvipakid ühte topsi kokku ja pühkisin kapipõhja katva puru ära. Nüüd on veel juust, mida vaja halastussüüa.