Ilm on hall.
Reidil seisab uus
laev, kust tuuakse maale sinijopesid. Räägivad vene keeles (kas nad on siin
üldse lubatud?).
Varustame end kahe prügikotiga ja naaseme eilse lombi äärde ülejäänud padrunikestade järele. Saame ka mõned plastpudelid. Ühes on juba taimed kasvama hakanud, mis paraku suurema pildi huvides tuleb ümber istutada. Lambad lahkuvad sündmuskohalt. Tiirud lähevad meid nähes endiselt endast välja.
„Siia paistab ainult üks piir ja seegi on salapärane ja kättesaamatu – silmapiir. Kõik ülejäänud piirid on inimeste väljamõeldis niisama nagu igasugused piirid inimestes endis, tihti seatud ainult selleks, et nendest üle astuda.“ (Fred Jüssi „Reisikirju“)
Loeme veel köögis raamatut, sööme all kohvikus viimased vahvlid ja loksume praamiga tagasi suurele maale. Suurel maal sajab, kuigi päike kipub läbi pilveaukude mäeservadele kukkuma.
Dalvíkist edasi sõites on ühe sõidureaga tunnel nagu Fääridel. Teisel pool seisavad kolmnurksed mäed otsapidi udus. Selle koha nimi on Ólafsfjörður. Saab pitsat ja saab ööbida.
Varustame end kahe prügikotiga ja naaseme eilse lombi äärde ülejäänud padrunikestade järele. Saame ka mõned plastpudelid. Ühes on juba taimed kasvama hakanud, mis paraku suurema pildi huvides tuleb ümber istutada. Lambad lahkuvad sündmuskohalt. Tiirud lähevad meid nähes endiselt endast välja.
„Siia paistab ainult üks piir ja seegi on salapärane ja kättesaamatu – silmapiir. Kõik ülejäänud piirid on inimeste väljamõeldis niisama nagu igasugused piirid inimestes endis, tihti seatud ainult selleks, et nendest üle astuda.“ (Fred Jüssi „Reisikirju“)
Loeme veel köögis raamatut, sööme all kohvikus viimased vahvlid ja loksume praamiga tagasi suurele maale. Suurel maal sajab, kuigi päike kipub läbi pilveaukude mäeservadele kukkuma.
Dalvíkist edasi sõites on ühe sõidureaga tunnel nagu Fääridel. Teisel pool seisavad kolmnurksed mäed otsapidi udus. Selle koha nimi on Ólafsfjörður. Saab pitsat ja saab ööbida.
Lisa kommentaar