ärasõit

Seda teatab mulle hosteli perenaine, kes südaöö paiku mõnevõrra pahuralt kõrvalnarilt voodipesu kokku korjama tuleb. Küsib mult kahtlevalt, kuidas ma kassidesse suhtun. Toon kuuldavale ebamäärase mõmina. Ei ole vist viisakas öelda, et kasside vastu pole mul midagi, aga tore, kui nende juurde kuuluv inimene kusagil mujal magab. Terve tuba jääb seega mulle ja üksi toas olla on märksa mõnusam kui tuba võhivõõraga jagada.

Tuul, mis eile kosed mäest üles puhus, on vaibunud. Ilm on siiski liiga udune, et jätkuks entusiasmi kuhugi mäe otsa lonkima minna.

Linnakese viiest söögi- ja joogikohast on lahti kaks kohvikut. Moodsa kunsti keskus on sügispuhkusel ja kultuurielamus jääb ära. Saab lugeda raamatut alguses siin ja siis seal.

Islandi keelt keegi ei räägi. Kuulen mitu korda juba väga tuttavat lauset „I don’t speak Icelandic“, millega mõnikord kaasneb vabandus, mõnikord ülbe või uhke hääletoon. Keele mitterääkimine on sedapuhku levinud üle kogu saare. Varem piirdus see pealinna ja lõunaga. Arvestades, et poola keele õpingud on alanud, peaks see mind võibolla rõõmustama. Kohalikuna oleks ma häiritud. Samas ütlevad paljud kohalikud, et midagi pole parata. Islandlasi kas ei jätkuks või poleks nad nõus tegema töid, mille nüüd teevad ära tuhanded poolakad, ukrainlased ja leedukad.

Olen paar korda jutu poolakate peale minnes püüdnud nalja heita, et sõna „uwaga“ on ju kõigil juba selge, mispeale on mind küsivalt vaadatud. Ometi seisab poolakeelne „Uwaga!“ siltidel samas kohas, kus islandikeelne „Athugið!“, inglisekeelne „Attention!“, saksakeelne „Achtung!“ ja prantsusekeelne „Attention!“ Ennast ujula duširuumis kuivatades pole ju midagi muud lugeda kui viiekeelset juhist oma ihu harimise kohta.

Juurde õpitud sõnade hulka kuulub muuhulgas ka soomekeelne „talikko“ (heinahang) ja prantsusekeelne „saperlipopette“ (jumal hoia!). Islandi keelt on kõigest hoolimata saanud üsna palju rääkida ja rääkimiskrambist üle saadud.

Kuigi ma pole Islandil kordagi olnud kevadel, tundub sügis mulle parim aeg siin ringi rändamiseks. Kõik on värviline, turiste vähem, lund veel pole ja enamus teid lahti. Samas muidugi on paljud söögi- ja muud kohad ennast kokku pakkinud. Neis, mis lahti, võib kohata mõistlikumaid hindu kui suvel. Päevad küll lõppevad pimedaga, aga öösiti võib näha virmalisi. Mustikad ja kukemarjad on valmis. Vihma sajab rohkem, aga vihma sajab nagunii igal aastaajal. Telkimisega võib veidi niru olla. Tuhandete turistide lemmikud lunnid on ära merel ning lindudest alles peamiselt kajakad ja tiirud. Hülged on see-eest alati kohal. Kui veel hiljem tulla, saab osaleda RIFFil ja Islandi õhulainete festivalil.

Reis on ka selles mõttes korda läinud, et olen suutnud vältida Keflavíki lennujaama, Reykjavikki ja tiiru tegemist ümber saare mööda ringteed ehk maanteed nr 1. Eldgjá, Grímsey ja Ásbyrgi kanjon olid eriti toredad. Strandirile tuleb veel tagasi tulla, Hornstrandiri keskosa on ka täitsa nägemata. Ja Askja. Üldse on mingid suvalised rajad tihti väga ägedad. Lisaks on nüüd kontakt, mille kaudu saab ennast nihverdada nädalaks mõnda idafjordide telkimisplatsi valvama. Pole midagi muud kui, áfram með smjörið!