sõit sadamasse

Läänefjordide talvised pilved asenduvad päikesepaistega ja see omakorda pimeduse ja vihmaga. Kusagil idas on kuni 40 meetrit sekundis tuult.

Saame kohaliku eestlasega hotellibaaris kokku, elamaks kaasa Islandi võidule Andorra üle jalgpallis, osaleme grupiohkes, kui pall trahvilöögist heleda laksuga vastu väravaposti lendab, ja ajame niisama loba. Tagastan raamatud ja bensukaardid.

Hotellimees on rabatud islandi keelt oskava turisti kohtamisest ja kutsub oma naise ka mind vaatama. Võib-olla peaks hakkama selle eest raha võtma.

Uudistes kiitleb Ameerika ärimees, kes Reykjavikki Islandi esimest viie tärni hotelli ehitab, et tema turismibuumi lõppemist ei karda. Niipalju kui ta on Ameerikas inimestega rääkinud, on kõik öelnud, et tahaks väga Islandile minna, aga pole piisavalt head hotelli, kus peatuda. Esimeses maailmas on ikka hirmsad mured. Müts maha turistide eest siin aastas kahe miljoni kaupa käivad ning on pidanud vähemate tärnide ja spartalike tingimustega leppima.

Järgmisel päeval on lühem sõit, kõigest Húsavikist Seyðisfjörðurisse. Mägedevahelisele platoole jõudes keeratakse värvid kinni, vihm ja tuul lahti. Ühel pool teed sajab sinise taeva kõrval häirimatult paduvihma ja teisel pool teed sirutab päike tohutu valgussamba pilvedest läbi.

Peatus Urriðavatni külge ehitatud peenes spaas. Saab vedeleda kuumas vees, jahedasse järve ronida ja jälle kuuma vette tagasi tulla. Inimesed joovad kahtlast elektrisinist vedelikku ja paljudel lastel on hämmastav kogus sööki-jooki läinud ületäituvuse piirkonda. Jagan basseine terve parve fäärlastega. Vihma sajab pähe.

Ilm Seyðisfjörðuri lähistel ei ole vahepealse kahe kuu jooksul muutunud. Siin ei ole endiselt midagi näha.