elu Húsafellis

Kohe maja taga on paar kanjonit, jõed libisevad mööda koski allapoole. Mets, mis enne oli värviline, on lehed maha ajanud ja seisab nüüd ühtlase tumeda punakaspruuni massina orupõhjas. Taamal helendab Eiriksjökull, kaardus kupliga liustik.

Radu nad pole eriti tähistanud, tuleb ise vaadata, kuidas saab. On lasteraamatu stiilis joonistusega kaart, mis maastikuga alati hästi kokku ei lähe ja orienteerumisel kuigi suureks abiks ei ole. Samas pole maastik ka kuigi keeruline.

Ükspäev käin linnas, Borganesis. Rehve vahetamas ja juuksuris. Juuksur peab mind esiti islandlaseks, kes on kaua välismaal elanud.

Kohtun kuumaveebasseinis nelja ameeriklannaga. Üks neist on olnud 1990ndatel Eestis ja mujal Ida-Euroopas erastamisnõustaja. Talle on jäänud meelde Eesti julged otsused, ilus vanalinn ja see, et peamiselt noortest meestest koosnev ametkond püüdis teda sauna meelitada. Ta ei läinud.

Viimasel õhtul läheme Sæmunduriga naabertallu külla. Seal on harali habemega vanaperemees ja hulk nooremat rahvast. Kokku on kogunetud lammaste tagaajamise puhuks. Lambad jalutavad terve suve vabalt mägedes ja sügisel tuleb nad sealt kätte leida. Aiaga peavad ennast kaitsma need, kes ei taha lambaid oma maale. Lambaomanik aedu ehitama ei pea. Varem jälitati lambaid jala ja ratsa, nüüd ATV, raadiosaatjate ja drooniga. Lambad on loetud. 320 000 islandlase peale tuleb 800 000 lammast.

Islandlased võtavad kokku saades tihti jutuks kellegi, kelle sugupuud harutades jõuda välja ühise sugulase või vähemalt tuttavani. See on veel erutavam jututeema kui ilm.

Tundub, et Sæmundur tahtis külarahvale näidata välismaalast, kes islandi keelt räägib. Sedasama täheldasin Bæringi juures, kui talle külalised tulid.

Tuvastan lõpuks külmkapist tuleva haisu põhjuse.