Satun oma kajutikaaslastega hommikusöögisabas kokku
ja nad kustuvad mind oma lauda.
Selgub, et nad polegi taanlased, vaid fäärlased,
milline kahtlus mul õhtul neid rääkimas kuulates ka iseseisvalt tekkis. Nende
esindaja suhtleb inglisekeelsete sõnadega vürtsitatud saksa keeles. Pensionil
raamatupidaja. Kirjutab mulle üles oma aadressi ja telefoninumbri, et saaksin
Torshavnis minna talle külla kohvile. Nad on osa sajapealisest fäärlaste
grupist, kes käis Bornholmis mingil piibliüritusel.
Leian lugemiseks koha kõrgemates sfäärides, kus kaarditäpil
on satelliidiühendus, mistõttu ei pea ma enam ennast aeg-ajalt välisdekil
satelliidile näitamas käima.
Kella üheteistkümneks on mu uued Fääri sõbrannad
kutsunud mind fäärikeelsele loengule, mis puudutab Gröönimaad. Et saaksin keelt
kuulata. Räägivad paar meremeest ja jutt puudutab Gröönimaa rannikul tormi käes
olemise juhtumeid. Meenutatakse hukkunud meremehi. Oma osa etendab lugudes
mees, kelle roomlased pea kaks tuhat aastat tagasi maha lõid. Vahepeal
lauldakse. Üks laul kutsub üles Jeesuse verd tarbima. Nagu mingi vampiiride
kokkutulek. Eks see ikka üks usureis ole. Kuna istun sõbrannadega täitsa
esireas, ei pääse ma piibliseltsi koosolekult enne selle ametlikku lõppu kaks tundi
hiljem. Ametlik lõpp tuleb koos Fääri hümni laulmisega.
Kella nelja paiku hakkab koridoridesse ja
istumisnurkadesse kogunema kajutitest väljavisatud inimesi. Torshavnis maha
minevad reisijad peavad poolteist tundi enne randumist välja kolima.
Saared on tihedas pilves. Mõnus jalutamise ilm.
Kuiv, kerge tuulega, ilma leitsakuta. Peagi hakkab siiski sadama. Siia uuesti
jõudes on suure tõenäosusega november ja kõik veel trööstitum.
Kuigi sõbrannad on maha läinud, ei saa ma teist
poolaega siiski kajutis üksi sõita. Juba on keegi sisse kolinud.
Kommentaarid
Lisa kommentaar