Elu talus kulgeb harjunud rütmis.
Mari on meid Clairega lõpuks nii hästi välja
koolitanud, et julgeb endale lubada ühe vaba õhtu. Lehmad venivad lüpsile eriti
visalt, aga üldiselt kõik sujub, väljaarvatud see, et süsteem päästab ühe lehma
lüpsmata välja, mispeale tuleb ta Bæringi (talunik) abiga karjast kinni püüda
ja uuesti tagasi ajada.
Claire lahkub päeva võrra plaanitust varem, Mari
läheb teda bussi peale viima ja Bæring kaob ka kuhugi, mistõttu olen ükspäev vasikate
toitmise ajal üksi kodus. Satun peale sellele, kuidas sünnib uus vasikas.
Eelmised on sündinud öösel. Lehm iniseb vaikselt, viimaks hakkavad tema
taguotsast paistma kaks sõrga. Teised lehmad vahivad ja nuusutavad seda imetegu
hämmastunult. Olukord jääb tükiks ajaks muutumatuks, kuni ilmub lagedale pea.
Lehm ajab ennast püsti ja värske vasikas kukub tümaki pea ees virtsasele
betoonipõrandale. Lamab seal veidi ja ajab siis tudisedes pea püsti. Lehm asub
teda kohusetundlikult lakkuma, kuniks tuleb Mari ja veab vasika aedikust välja.
Too saab president Meri auks nimeks Lennart (esimene kuulus eestlane, kes
Marile pähe tuli). Lehm püüab metalltorude vahelt puhastamist jätkata, urisedes
pahaselt kogu mööduva liikluse peale. Enam nad ei kohtu.
Tööstusliku
loomapidamise puhul tuleb loomadesse suhtuda rohkem nagu asjadesse ja mitte
nagu inimestesse. See on kuidagi häiriv, ma kipun ikka möödaminnes lehma pead
patsutama.
Lisa kommentaar